Avatud on Eesti Kunstiakadeemia üliõpilaste näitus "Kujutamine". Tegemist on üritusega, kus on eksponeeritud tööd nö erialaväliselt, mitte oma eriala raames. Valdav osa autoritest ei õpi kujutava kunsti eriala, kuid teadmised ja praktika selles valdkonnas omandavad kõik EKA tudengid.Esitatav komplekt on kokku kogutud üle terve kooli neilt autoritelt, kes suutsid end aasta vältel tõestada ja oma töödega avalikuse ette jõuda. Nii, et oma moodi on tegemist väikse edetabeliga. Seda öeldes teen siiski liiga neile, kes võibolla tegid isegi paremat tööd, kuid jäid miskipärast vaateväljast kõrvale. Paraku käib enesereklaam ja esinemissoov kunstnikukutsega paratamatult kaasas ja olla väga andekas, aga end mitte näidata tähendab selles ruumis mitteviibimist.Sama toimib vist ka teistes eluvaldkondades, ehkki mitte nii teraval moel, kui loomingulistes. Näeme, et tagasihoidlik ja vaikne inimtüüp, keda minu eakaaslastele omal ajal eeskujuks toodi, ei sobi justki kuidagi enam. Esinemisejulgus ei ole siiski lahutamatult seotud isekuse või ülima enesearmastusega. Oma kirgedele ja soovidele tuleb leida väljund, eriti just kunstnikel ja muusikutel. Rahuldamata unistused ja edasilükatud eneseteostus toovad endaga kaasa vaid .... igasuguseid koledaid asju. Samuti ei ole allasurutud ja komplekside käes vaevlev loojanatuur kuigi mõnus kaaslane.Sellise teema tingis hiljutine kurb sündmus ühe EKA üliõpilasega.
Aga näitus on ju hea. Kindlasti jätab soovida paljude tööde viimistlus ja eksponeerimisoskus. Kindlasti leiab vaataja ka palju arusaamatut, kuna kujutamise tase ei ole kõigil võrdne. Paljud objektid ei ole loodud, arvestades galerii mõõtmeid jne. Tähtis on hoopis ideederohkus ja julgus mõtelda. Selle viimasega on probleeme minu meelest väga paljudes valdkondades. Siin võiks õppida loominguga tegelevatelt noortelt mite ainult kunstnikud vaid ka laiem publik.
Hea on tõdeda, et on loobutud negatiivseid emotsioone pakkuvatest lahendustest ja iganenud soovist shokeerida vaatajat mingi perversse mõttekäiguga. Näitus annab tunnistust sellest, et kaasaegne kujutamisviis ei pea ilmtingimata nõretama verest või muudest eritistest. Keeruliste teemade käsitlemisel on leitud paremaid lahendusi, kui loobumine kujundikeelest. Näitena võiks tuua Piibe Piibi objekti, kus kaunis kastikeses on hinnaline kaelaehe asendatud poomisnööriga. Samuti Rait Partsi venekeelse Ekspressi idee. Mõlemad riskivad vihjata tundlikele teemadele ühiskonnas ja poliitikas.Oleks patt jätta arvustamata teised tööd, kuid kindlam viis teada saada, mis on teoksil, on siiski: minge ja vaadake ise.

Agur Kruusing
fotod: A.Tarmula