Meie kõik oleme nüüd triksterid
1
Näitus seob üheks tervikuks Mart Vainre eelnevatel isikunäitustel “Õigel ajal õiges kohas, alati” (Hobusepea galerii, 2011) ja "Konstruktor" (Kunstihoone galerii, 2012) eksponeeritud hüperrealistlikud maaliseeriad meditatiivsetest linna- ja ateljeevaadetest ning esmakordselt näitamisele tulevad teosed vembutavast triksterist.
2
Trikster – müütiline kunstnik, kes loodu formaalsused sassi lööb – siseneb Vainre töödesse hüperrealistliku etapi lõpetajana. Vähemalt osaliselt. Kui seni mõjusid tema detailsed ruumivaated photoshopitud fotodena, siis triksteri-maalidelt on kadunud "reaalne" kujutis, mis aga ei tähenda, et tööd poleks maalitud fotorealismi võtmes – autor maalis kahte triksterit mitu kuud, täpselt nii, nagu esmane kujutis kunagi fotopaberilt välja kraapides välja nägi.
3
Triksteri töö on loomistöö jätkamine, küll natuke teiste vahenditega. Ta õpetab inimestele valetamist, vassimist, käib pinda, varastab, parastab, hirmutab, ehitab lohakalt – kõik on justkui miinusmärgiga, ent siiski vääramatult loov. Õnnestunud ehitus on triksteri puhul haruldane, kuid siiski võimalik. Siinne trikster on Vainrel aidanud teha midagi kaunis õnnestunut, mistõttu tekib tunne, et näitusel on rohkem inimest kui ürgolendit. Maalid on punktuaalsed, neis puudub triksteri ehitistele omane metsikus ja tahumatus, kuid nendes eos olev sügav protsessuaalsus evib siiski kavatsusi, mis ulatuvad üle inimlike võimete.
4
Kirjakeeles võiks Vainre looming olla midagi regivärsi ja ulmekirjanduse vahepealset. Nimelt iseloomustab tema maalide sisulist poolt folkloorsetele tekstidele omane algusele, õieti korduvale algusele suunatus. Juri Lotman on argumenteerinud, et markeeritud algusega struktuurid vastavad noortele, ennast kehtestavatatele kultuuridele, kes eredalt teadvustavad oma olemise fakti. Nendele kultuuridele on omane enda teadvustamine mittevastuoluliste ja terviklik-väärtuslikena. Tõepoolest, Vainre on noor organism, kes tajub erksalt erinevaid alguseid ning tegeleb pühendunult nende representeerimisega. Kuid asjatu oleks arvata, et ta üksnes alguse peal väljas on: tema teoste vormile on omane selgelt piiritletud lõpp. Tema maalid on lõpuni “ära maalitud”, need ei ole niivõrd kõnelused kui terve keel. Ehk on see ka tema maalide veetlevuse põhjuseks: teadlik vastuolu alatasa algava sisu ja lõpliku vormi vahel. Sisu ja vormi konflikt on kunstis ikka olnud see võimalus, mille arvelt tekitada n-ö kunstilist lisaväärtust – pingestatud harmooniat. Nii nagu näiteks mõned muusikud on oskuslikult sidunud minoorse lüürika ma¾oorse helipildiga.
5
Näitusekülastaja jalutab saalis ja mõmiseb: linna- ja ateljeevaated on maitsekad, triksteril on ka jumet, kuid on keelele maitsetu. Ehk on nii, et vaatajal puuduvad sel juhul vajalikud meeled, et teose maitset tajuda, sest kas pole “maitse” muud kui teose mõistmiseks vajalike eristuste ja vaatajal olemasolevate eristusvõimete ühtelangevus? Maalikunstniku meedium on ennekõike tema publiku visuaalne kogemus ja võimekus. Kui võimekad on meie silmad Vainre maalitud põhivärvide tajumisel? Kas kõnekeel ülepea võimaldab nüansirikaste tonaalsuste tajumist? Võib-olla peaks sõnad maalide vaatamisel välja lülitama?
6
Lumi, lobjakas, lörts, ränts, räitsak, tuisk, rahe, eralumi, pihulumi, sulalumi, lumepihu, lumetolm, kidulumi, tuhklumi, firn ehk sõmerlumi, lumekruubid, vanalumi, lai lumi, rüsijää, jääpurikas, jäide, härmatis, liustik, lumehelbed, jää, jäämägi, külmunud vesi. Keele toimimisel võib seeria “Konstruktor” olla meeleline mäng sinise, punase ja kollase tähendusväljal. Selles mängus oleksid väga osavad Põhja-Ameerika hopid, kel on spetsiaalsed sõnad intensiivsuse, kalduvuse, kestvuse ja tugevuse kui iseseivate nähtuste väljendamiseks. Ehk ei näeks nad piltidel midagi peale värvide?
7
Vainre on kirjutanud oma seeriast “Konstruktor”:
“Maalisin aega kihiliselt ja ainult põhivärvidega. Iga pildiga seerias tuleb juurde üks kiht aega ühe kihi värvi kaudu. Seeria keskmisel kuus kihti aega ja sellele vastavalt kuus (sinine-punane-kollane-sinine- punane-kollane) kihti värvi. Piltidel enesetel on näha selle sama seeria valmimise protsess ateljees. Seeria alguses ja lõpus on valge maal - justkui oleks ringiga jälle tagasi alguses.
See on tegevus iseeneses, meditatiivne rituaal ilma millegile muule viitamata peale protsessile endale. Aja kihiline settimine pildi pinnale kulgeb seerias progressiivselt ja siis regressiivselt nagu paratamatu looduse ringlev tsükkel. Seeriaga tahtsin maalikunstis leiutada sarnase ringleva teekonna motiivi, pidevat ja ühtlast minekut ilma sihita.”
8
Nõustun protsessuaalsusega ja tahaksin suuri sõnu tehes öelda, et tsüklilisuse kujutamine on Vainre kõige suurem teene maalikunsti ees, kuid põhivärvid seaksin – kui trikster juba niigi mängus on! – kahtluse alla. Tähendab, need on fundamentaalsed optikule ja füüsikule, kuid kas ka hopile, putukale, sootuks triksterile?
9
Antropoloog Clifford Geertz on Lääne-Aafrika abelamide rahvast kirjutanud:
“Üldiselt kasutatakse värvusi tähistavaid sõnu ainult rituaaliga seotud asjade kohta. See ilmneb väga selgelt nende loodusklassifikatsioonist. Neil on keeruline puuliikide klassifikatsioon, kuid kriteeriumina kasutatakse seeemnete ja lehtede kuju. Harva mainitakse kriteeriumina seda, kas puul on õisi, ja õite või lehtede värvi. Laias laastus võib öelda, et ainult hibiskus ja üks kollane lill olid abelamide silmis midagi väärt, sest mõlemat kasutati meeste ja jamsi [rituaalseks] ehtimiseks. Ühtegi värvi väikesed õistaimed ei pakkunud neile huvi ning neid klassifitseeriti lihtsalt rohuks või võsaks. Sama lugu on putukatega: kõik, kes hammustavad või nõelavad, on hoolikalt klassifitseeritud, kuid liblikad moodustavad ühe tohutu suure klassi sõltumatult oma suurusest või värvist. Seevastu linnuliikide klassifitseerimisel on värv eluliselt tähtis, kuid linnud on ka tootemid ja erinevalt liblikatest või lilledest otse rituaalse sfääri keskmes. Näib, et sellest, et värvusi kirjeldada, peavad need pakkuma rituaalset huvi. Värv on olemuslikult väekas ollus ja ei ole ilmselt üllatav, et värvusenimetusi kasutatakse ainult selle osa kohta looduskeskkonnast, mis on valitud välja rituaalselt olulisena.”
10
Ringlus on Vainre väekas ollus. Trikitav trikster ei suuda muuta Läänemaailma värvistruktuuri, ega kunstniku tööprotsessi, kuid võib kunstniku viia temale ootamatute visuaalsete kujundite tegemiseni. See on üks inimkultuuri põhimõttelisi (ja alles hiljaaegu avastatud) paradokse, et mõte jõuab igal ajal ja kohal erinevasse punkti, kuid mõtlemine ise jääb samaks. Protsess jääb, tulemus muutub. Kui üldse midagi teada, siis seda, et protsessuaalsus on maailma nimi.
11
2011. aastal võttis Vainre osa Avatud Ateljeede üritusest, mille raames sadakond Tallinna kunstnikku avasid linnarahvale oma ateljeed. Sellega seoses küsitles ürituse korraldaja Eve Arpo kunstnikku Sirbis, küsides muuhulgas, milline oli ateljee näitamisel eredaim kohtumine. Vainre vastas:
“Üks keskealine mees tuli, vaatas ringi ja ütles, et ei leia seda, mida tahaks näha, et näitustel on sama seis, et ta ei suhestu sellega, mis väljas on. Tema huvi oli näha mõtlikumat, peenetundelisemat, mitte esimese hooga haaravat kunsti. Teemad, millest räägitakse, olevat liiga kitsad ja konkreetsed. See kohtumine oli ere seetõttu, et mul oli kunagi sama probleem: pingutasin näitusi vaadates päris hoolega, aga ei saanud aru, mida mulle räägitakse. Siiski oli näitustel hästi huvitav ja käisin hoolega edasi ning ükskord toimus pööre, kus ma ei üritanudki enam õigesti aru saada, vaid lasin hoopis oma tundmustel ja mõtetel vabalt areneda. Nii hakkas järjest enam mu aju mulle avanema. Rääkisin sellele mehele oma kogemusest ja midagi temas hakkas „pöörama”.”
12
Triksteri sõnum on: kõik peavad omamoodi mitte aru saama.
13
See, et igaüks on õigustatud mitte aru saama, on 20. sajandi humanitaarteaduste suur teene. Sellises olukorras oleme meie kõik muutunud pärismaalasteks või triksteriteks, kelle uurimine veel mõnda aega tagasi pakkus huvi vaid antropoloogidele ja folkloristidele. See, mis kunagi tundus olevat küsimus sellest, kas metslased suudavad eristada fakti fantaasiast, paistab praegu olevat küsimus sellest, kuidas korrastavad teised – olgu siis mere taga või näitusesaali teises otsas – oma tähistusmaailma. Kõrvalseisjast on saanud kõige olulisem uurimisobjekt. Oma otsese ümbruse analüüsimisel on unustatud aga millegi veel olulisema uurimine – olev(ik) kui selline. Ma arvan, et Vainre maalid tegelevad just sellega.
14
“Kohtumisele triksteriga”, see on kohtumisele metamorfoosiga, see on samm kihvtise ruumi poole, kus Gregor Samsast saab putukas ja maailm muutub õigustatult palju keerulisemaks, mitmetahulisemaks ja arusaamatumaks, kui me arvame seda olevat.
Gregor Taul
Tallinn–Haapsalu, 2013
