Võrrand kahe muutujaga.
Tere kallid näitusekülastajad. Selles ruumis näha olevad tööd on minu tehtud. Nojah, tegelikult ei ole sel tähtsust, kuna sel pole minuga mingit muud seost, peale teostamise fakti. Kunstnik, tema igapäevases looja rolli mõistes, sel näitusel tegelikult puudub. Ta on taustamängija, midagi assistendi taolist.
Teile võib tunduda, et siin, sel näitusel, on võimalik näha ühe pitsiriba olekuid. Tema esinemise võimalusi. Näiteks millist tähendust võiks see omada inimese erinevatel eluetappidel.
Näiteks.
Teil on õigus. Kui nii soovite.
Kui te aga hakkate otsime mingit sõnumit, esteetikat. Kunstlilist kujundit.
Ei ole vaja.
Või noh, kui te just peate.
Siin puudub tõde, puudub lahendus. Ka küsimus puudub. Ei mingit personaalsust, ei mingeid emotsioone. Ei põikesetõusu, tuult ega öövaikust. Ei sõda, rahu, ega revolutsioone. Pole isegi jutustust, rääkimata õnnelikust lõpust.
Isegi seda õnnetut riideriba ei ole olemas. Ei ole kunagi olnud. On vaid info. Kood. Mõte mustrist, mis võiks asjaolude kokkulangemisel moodustada pitsi. Taustal toimuv protsess, mis võimaldab teil näha ja ettekujutada, et näete mingi objekti eksisteerimist ajas.
Või ajal.
Noh, kui aeg oleks lapik ja me paikneksime sel pannkoogil eri paigus. Meie teiega võimalikult lähestiku, et mitte oma minevikule liiga lähedale sattuda ega tulevikuga põrkuda. Seda kindlasti.
Korraks vilksatas isegi ambitsioonikas mõte, et ka aega siin ei ole, aga nii võimekas pole keegi. Kui just aja puudumist aja olemasolu kaudu tõestada ei saa. Aga las see jääb filosoofide mängumaaks. Meie siin vaatame koodi. Paljude muutujatega koodi. Mis sest, et näituse pealkirjas on neid väidetud kaheks. Eks neid on ikka rohkem. Kohe ämbritäis, toatäis. Lausa meretäis. Või siis terve ajatäis.
Ilusat vaatamist.
Agur Kruusing |
