Hea vaataja,
kunagi varajases teismeeas ütles mu pinginaaber teatava kadeduse ja tunnustusega hääles, et mis mul viga, ma võin joonistada ükskõik mida. Iseenesest väga lihtsakoeline tähelepanek. Unustasin selle aastakümneteks, sest oluline paistis peituvat palju keerulisemates tekstides, kuid üsna hiljaaegu tuli see lapsik märkus mulle uuesti meelde ja on jäänudki kuklasse kummitama. Kuigi äärmiselt lihtsas sõnastuses ja tol hetkel üldse mitte mingi üldistusena mõeldud, tabas see väide ometi midagi väga olulist, mis esmalt seostub küll kunstiga, kuid tegelikult kogu inimese eluga.
Eneseteostuse vabadus ja lõbu, mida tundub eelkõige takistavat kas mingite oskuste või ressursside, aga tihti mõlema puudumine, kuid mille põhiliseks takistuseks on meie pelg lasta end paista liig teistsugustena, mistõttu vormime end ise üldkehtivate (?) normide järgi ning surume eos maha selle, mis võib teistele liig veider näida. Kuid just need meie veidramad tahud, mida saab sellistena kirjeldada seetõttu, et need pole nii igapäevased ja üle-ekspluateeritud, on meie ainuomase eneseteostuse võtmeks. Asjad hakkavad edenema ja tõeliselt naudingut pakkuma siis, kui me kasutame KÕIKE mis meis peitub, mitte ainult kõige levinumatele ootustele vastavat.
Mis on sel pistmist antud näitusega? Vaid kõige üldisemalt ja samas kõige olulisemas. Siin olevad tööd tähistavad ühelt poolt minu viimastel aastatel tehtud katseid olla üha rohkem ma ise, teisalt inimeste, kaasa arvatud jälle ma ise, erinevust ja unikaalsust, tänu millele isegi hümn on erinevate soolode jada, mitte monoliitne ühislaul.
Teie
Kaido Ole |
