8.08.14 - 31.08.14

Täna 147 aastat tagasi kohtusid Haapsalu lahe ääres Tšaikovski-nimelisel pingil juhuste kokkulangevuse tõttu ja saatuse soovil Pjotr Iljitš Tšaikovski ning Turritopsis Nutricula. Nad mõlemad olid sõitnud Haapsallu puhkama – üks Moskvast, teine Vaiksest ookeanist. Kuigi pinke oli Haapsalu promenaadi ääres rohkem kui küll, otsustas Turritopsis valida koha just Pjotri kõrval. Ajalooallikatest ei selgu täpselt miks, kuid küllap avanes Tšaikovski pingilt parem vaade. Sellisele muusika suurkujule kehva vaatega pinki pühendada oleks ka ennekuulmatu. Seal nad siis istusid, 27-aastane paljulubav Moskva konservatooriumi õppejõud Pjotr ning alati noor ja nägus Turritopsis. Küllap arutasid nad päikesetõusu värvigamma ja luige kaela painduvusastmete üle, romantikud nagu nad olid. Muu hulgas pajatas Pjotr noorele jaapanlasele jutte vene muistenditest ning rääkis oma elust ja tegemistest Moskvas. Üks lugu jäi Turritopsisele eriti erksalt meelde – see rääkis neiu ja noormehe keelatud armastusest ning sellest, kuidas noored ühiskonna ja lähedaste halvakspanu osaliseks saanuna end koos tappa otsustasid. Lõpus tunnistas Pjotr, et tegelikult on selle loo autoriks tema ise, kuid keegi inglane olla ta käsikirja kätte saanud ning selle oma nime all juba millalgi 16. sajandil avaldanud. Turritopsis kuulas uue sõbra mure huviga ära ning soovitas tal samale loole uue versiooni kirjutada. „Võta peategelasteks näiteks luiged,” ütles jaapanlane entusiastlikult, ise parema käega mere poole osutades. Taamal ei olnud aga enam ühtki luike. Meri, mis enne luikede energilisest laperdamisest väreles, oli nüüd rahulik, peaaegu tardunud. Kui Pjotr uuesti sõpra kõnetas, taipas ta, et too oli promenaadi äärest vette hüpanud ja ujus nüüd, lõdisev nagu tükk marmelaadi, jääkaru suunas. Maaliline vaade oli purunenud. Pjotr tõusis ja läks tagasi kodumaale ning kirjutas ühe väga kuulsa balleti. Turritopsis ujus tagasi Jaapanisse ja elab seal kõigi eelduste kohaselt tänapäevani.

Sigrid Viir on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonna ja tegutseb lisaks sooloprojektidele aktiivselt ka kunstnikerühmituse Visible Solutions OÜ liikmena.
Viir kasutab loomingus fotograafia, installatsiooni ja video elemente. 2011. aastal oli ta üks Köler Prize’i kunstipreemia nominentidest ning 2012. aastal pälvis Eesti Kultuurkapitali kunstivaldkonna aastapreemia.
 
Johannes Säre on fotograafia taustaga multidistsiplinaarne kunstnik. Sündinud 1983. aastal Tartus, õppinud Tallinnas Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonnas. Kuulus 2007. aastal tegevust alustanud ja nüüdseks laiali läinud kunstirühmitusse JIM. Säre on osalenud alates 2006. aastast nii isiku- kui ka grupinäitustel Eestis ja mujal maailmas. 2014. aastal oli ta üks Köler Prize’i kunstipreemia nominentidest ning pälvis publikupreemia.
 
Kristiina Hansen (1986) lõpetas 2008. aastal Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonnas bakalaureuseõppe ning kaitses aastal 2012 sealses vabade kunstide teaduskonnas oma magistritöö. Magistriõpingute ajal täiendas ta end Bergeni Kunstiakadeemias. Hansen on osalenud grupinäitustel Eestis ja välismaal alates 2006. aastast ning kõnealune on tema neljas isikunäitu

Kunstnikud tänavad: Vahur Hansen, Ott Mikko, Aune Alle, Pille Sepp, Pille Kraas, Villem Säre, Marje Viir, EKKM, ISFAG. Samuti on tänatud Maie Sander, Agnes ja Margo Rannarootsi Selveri kalaletist, EKA valvur.
 
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Est-Agar AS.
Näitus jääb avatuks 31. augustini 2014.

On Friday, 8th of August, Kristiina Hansen (1986), Johannes Säre (1983) and Sigrid Viir (1979) will open the exhibition “Pyotr Ilyich Tchaikovsky meets with Turritopsis Nutricula to admire the drifting swans and discuss the possibility of neglecting the linearity of time in the near future” in Haapsalu City Gallery.

/
On this exact day, 147 years ago, through chance and destiny Pyotr Ilytch Tschaikovsky and Turritopsis Nutricula met on a bench named after Tschaikovsky himself on the coast of Haapsalu. Both had come there for vacation – one from Moscow, the other from the Pacific Ocean. Although empty benches in Haapsalu were in abundance, Turritopsis opted to sit right next to Pyotr. The annals of history do not reveal why he chose that exact spot, but one can only assume that the view must have been superior to others. After all, what a disgrace it would be to dedicate a bench with a poor view to such a master of classical music.
So there they were, the promising 27-year-old conservatory teacher from Moscow and the forever young and handsome Turritopsis. Considering their rather romantic characters, the topics of discussion must have included the swaying colours of the sunrise and the varying levels of flexibility of a swans neck. Among other things Pyotr told stories of old Russian tales and of life in Moscow to the young Japanese. One story in particular caught the attention of Turritopsis – it told of the forbidden love between a young couple and their decision to commit suicide together after being outcast from society. Having finished the story, Pyotr admitted that he was the actual author of it, but a certain Englishman got hold of the manuscript and published it under his own name some time in the 16th century. Turritopsis listened to the troubles of his newly found friend and suggested he should write a new version of the story. “Use swans as the main characters”, proposed the Japanese with great enthusiasm, and gesticulated towards the sea. But there were no more swans out there. The sea, that had just been shivering from the fluttering of the swans, was now calm, almost as if congealed. Then, when Pyotr turned to address his friend again, he realized that Turritopsis had jumped off the promenade into the sea, swimming like a wobbly piece of marmalade towards the polar bear. The picturesque view had been shattered. Pyotr rose, returned to his homeland and wrote a very famous ballet. Turritopsis swam back to Japan and by all accounts is still living there today.

Many thanks: Vahur Hansen, Ott Mikko, Aune Alle, Pille Sepp, Pille Kraas, Villem Säre, Marje Viir, EKKM, ISFAG, Maie Sander, Agnes ja Margo from Rannarootsi Selver , cuard from EKA.
 
Supported by the Cultural Endowment of Estonia and Est-Agar INC.
The exhibition will stay open until the 31st of August.

Sigrid Viir is a graduate of the photography department of the Estonian Academy of Arts and besides her solo projects is also an active member of the artist group Visible Solutions LLC. In her practice Viir uses elements of photography, installation and video. In 2011 she was nominated for the Köler Prize art award and is the 2012 laureate of the annual arts award by the Cultural Endowment of Estonia

Johannes Säre is a multidisciplinary artist with a background in photography. Born in 1983 in Tartu, he studied in Tallinn at the Estonian Academy of the Arts department of photography. Was a member of the artist group JIM. Since 2006 Säre has participated in solo and group exhibitions both in Estonia and internationally. In 2014 Säre was a nominee for the Köler Prize and won the public’s choice award.