Käesolev näitus on jätk minu eelmisele isiknäitusele, mis toimus 2013. aasta kevadel Tallinnas Telliskivi loomelinnaku Mustas Saalis. Tookord põhjendasin ma oma tegemisi selliselt:
Kogu sepana töötamise aja on mu väljendusvahendid olnud üsna abstraktsed: rütmid, mahud, faktuurid, ühe või teise ajastu stilistika, sepise sõlmilisus. Ühel hetkel oli sellest kuidagi palju saanud ja tahtsin midagi muud – midagi kujutada, mingit lihtsat lugu jutustada. Kasvõi sellest, et elus on palju pentsikut ja koomilist. Oma tavapärasest materjalist veel tüdimust ei ole ja tundus kohane just läbi terase ja raua oma kapriisid ellu viia
Samad põhjendused on kehtivad ka selle näituse kohta. Ma ei tegele siin eksperimentide ega katsetustega, vaid otsustasin olla vanamoodne ning jutustav.
Öeldakse, et iga töö on natuke autoportree, aga seekord tegin portreid sõna otseses mõttes.
Nägu on ilmekas osa inimesest, suheldes kuhugi mujale piiluda on ju lausa ebaviisakas, ikka vaatame näkku. Ka endale pidi olema kasulik vahetevahel näkku vaadata.
Ja inimesed teevad mõnikord nägusid. Pesevad hambad ära ja siis näitavad endale keelt või midagi selles vaimus. Tegin ka nägusid, rauast.
Kolmemõõtmeliselt muidugi lihtsalt näo kujutamisega ei pääse, tuleb terve pea valmis modelleerida.

Heigo Jelle