Sa puudud minust
Oleme olnud loomingulises dialoogis Eesti Kunstiakadeemia skulptuuriosakonna õpinguajast peale. Hiljem oleme elanud ja töötanud mitmetes riikides ning need kogemused on toonud ühisesse loomingusse võõrsiloleku, kodu- ja sõpruse teema.
Meie näitus kõneleb oma kohast ja selle tähendusest. Oma koht ei ole seotud mitte niivõrd geograafilise paiga, kuivõrd inimestega.
Haapsalu Linnagalerii näituse ettevalmistamist alustasime aasta tagasi üksteisele kirjade saatmisega. Just nii, nagu on kunstiklassikud seda sajandite jooksul teinud suurlinnadest nagu Pariis, et jagada oma suurlinnamelu muljeid, või ka kaunitest paikadest nagu Itaalia, et jagada vaimustust sealsetest maastikest. Et rääkida argielust, aga ka sellest, mis parajasti toimus kunstis.
Näituse pealkiri on prantsuskeelse väljendi “ma igatsen sind” / “tu me manques“ otsene tõlge. Selle fraasiga lõpetatakse sageli kiri ja selle eestikeelne kohmakas otsetõlge “sa puudud minust” kirjeldab tabavalt tunnet, mis meid saatis kirjavahetuse kestel. Enne magama jäämist lugesime lammaste asemel sõpru, kellest puudust tundsime, sest nad on mitmel pool maailmas laiali.
Näituse keskmes on maja, koosmõtlemise ja -loomise kujund. Seda kerget konstruktsiooni on hõlbus kokku pakkida ning endaga kaasa võtta. Maja ees on betoontrepp, mis tähistab meie nomaadlikule eluviisile vaatamata meie igatsust oma geograafilise koha järele. Selline trepp võib tekkida mitmes paigas, kuid iga uus paik vajab aega, et sellest kujuneks oma koht.
Ulla Juske, Eva Järv ja Hanna Piksarv
