Merevaik |
06.09. - 1.10.2017 |
Kolmapäeval, 6. Septembril kell 18.00 avatakse Haapsalu Linnagaleriis Kati Saaritsa ja Anna Mari Liivranna näitus “Merevaik”. Tegemist on jätkuga kunstnike loomingulisele dialoogile “Kassikuld” (2016), mis käsitles ihasid, illusioone ning üleküllust kaasaegses ühiskonnas, viidates olukordadele, kus peamine tähelepanu pööratakse efektsele välisele lahendusele. Septembris toimuva näituse aineseks on aga merevaik turisminduse ning rahvakunsti kontekstis. Näituse kontseptuaalseks raamistuseks on suveniirindus ja suveniiripoodide esteetika, käsitöönduslikud praktikad ja erinevad kogumise traditsioonid. Merevaik on polümeerse ehitusega amorfne mineraloid, mis on tekkinud järk-järgult tardunud männiliste vaigust. Maailma rikkalikumad merevaigu leiukohad asuvad Kaliningradi oblastis, Poola ja Leedu rannikutel. Olulise kaubana, nn “Põhja kullana”, transporditi merevaiku tuhandeid aastaid Läänemere äärest Vahemere äärde, Kesk- ja Lõuna-Euroopasse ning Egiptusesse. Merevaigukaubandus on tänini aktiivne ning hoolimata sellest, et tegu on kõrgelt hinnatud vääriskiviga, on see omistanud tugeva seose suveniirikaubandusega ning seetõttu kohalike seas mõnikord ka nn “odava maigu”. Baltikumi merevaik on üks kuulsamaid ning Tallinna vanalinnas asub üle poolesaja merevaigu poe, ehkki puuduvad Eestis tööstusliku merevaigu leiukohad – siin müüdav merevaik on pärit Leedust või Kaliningradist. Kui suveniiri peamine roll on meenutada materiaalsel kujul reisikogemust ning konkreetset kultuurilist paika, siis Eesti kontekstis merevaigul tähendus puudub – imporditud suveniirina on see justkui võõrandunud mälestusese, millel pole Eesti kultuuriruumiga seost. Taolise merevaiguturismi taustal tekivad küsimused, kuidas tõlgendada vahendatud kultuuri objekte ning millise tähenduse omistab merevaik kui materjal korduva neoliberaalse ekspluateerimise tagajärjel. Näitusel “Merevaik” kerkivad esile teemad nagu võõra rahva kultuuri kommertsialiseerimine, suveniirindus, rahvakunst ning kitš. Kunstnikke huvitab suveniiridega kaasnev sümboolika, käsitöönduslikkus ning näiline tarbelisus. Käsitööese kui unikaalese, mis vastandub oma olemuselt tööstuslikule mehhaniseeritud tootmisele, pole kooskõlas kaasajal masstoodetud suveniiride kultusega. Nii uurivad kunstnikud käsitöönduslikke praktikaid ja traditsioonilisi töövõtteid turisminduse kontekstis, ühendades neid tänapäevaste kujunduselementide ja –võtetega. Erinevate käsitöötehnikate kaudu analüüsib Saarits tarbekunsti tähenduskihte kaasaegse kunsti vahendusel. Kasutades sageli vastupidiselt merevaigule vägagi igapäevaseid, isegi “madalaid” materjale, nagu betoon ja teksariie, defineerib ta ümber materjalide väärtushierarhiaid. Seda saadab omanäoline aiaskulptuuride komplekt, läbi mille soovib kunstnik lahti mõtestada skulptuuri kui meediumi. Aiaskulptuur on Saaritsa jaoks kaduv formaat ning lähtuvalt sellest on tema inspiratsiooniks olnud aia- ja pargiskulptuuride leiud, mis kannavad nn tarbefunktsiooni (nt lindudele vee kogumine). Hoolimata kasutatud abstraktsest vormikeelest huvitab kunstnikku just pargiskulptuuridele iseloomulik figuratiivsuse fenomen. Liivrand käsitleb merevaiku aga sh materjalina, mis seostub settimise ja tardumise protsessidega. Kunstnikku paelub merevaigu kõrge teaduslik väärtus ja Kati Saarits (s 1992) on omandanud 2015. a. bakalaureusekraadi Eesti Kunstiakadeemias installatsiooni ja skulptuuri osakonnas ning olnud vahetusõpingutel Ljubljana Ülikooli kunsti- ja disainiakadeemias. Saaritsa loomingut iseloomustab tundlik materjalikäsitlus ja intuitiivne lähenemine skulpturaalsetele vormidele. Kunstnikku huvitab nn piir skulptuuri ja installatsiooni distsipliinide vahel ning kolmemõõtmelise objekti eneseküllane terviklikkus ja suhestumine ümbritseva keskkonnaga. Hetkel paelub Saaritsat tarbekunsti ja käsitöö maailm, mis kannab endas pikkade traditsioonidega aeganõudvaid käelisi tehnikaid. Kunstnik näeb tarbekunsti privileegina võimalust jääda suures osas tehnika- ja materjalikeskseks ning soovib seda vabadust põimida ka enda loomingulistesse praktikatesse. Anna Mari Liivrand (s 1993) on omandanud 2016. a. bakalaureusekraadi Eesti Kunstiakadeemias installatsooni ja skulptuuri osakonnas ning olnud vahetusõpingutel Islandi Kunstiakadeemias. 2014. aastal pälvis Liivrand Eesti Noore Skulptori Preemia. Liivranna loomingut iseloomustab huvi igapäevaste objektide ja materjalide vastu, mis leiduvad meie kaasaegses elukeskkonnas. Lähtudes kontekstist avab kunstnik materjalide ja objektide kujunemisloo ning mõtestab ümber nendega seotud stamp-arusaamu. Oma hiljutises loomingus on Liivrand vaadelnud praktikaid, mis tegelevad millegi säilitamise või kooshoidmisega ning loonud näiteks kalamaksaõlist rippuvaid talismane – kui inimese füüsilise tervise säilitajaid – või klaaskuule, mille eesmärgiks on konkreetse mälestuse või emotsiooni juurde tagasipöördumine. Täname: Siim Preiman, Brigita Reinert, Villem Tomiste, Kristi Olek |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Amber is an amorphous mineraloid with a polymeric structure, which has been formed gradually from pine wood resin. The world’s richest amber sites are located in the Kaliningrad Oblast, and on the Polish and Lithuanian coasts. As an important commodity, also called "Northern gold", amber was transported for thousands of years from the Baltic Sea to the Mediterranean, Central and Southern Europe and Egypt. Amber trade is still active today, and despite the fact that it is a highly precious gemstone, it has acquired a strong connection with souvenir trade, and is therefore occasionally seen as a “cheap product” among locals. The Baltic amber is one of the most famous in the world. In the Old Town of Tallinn there are more than half hundred amber stores, but there are no industrial amber sites in Estonia – the amber sold here comes from Lithuania or Kaliningrad. So, if the main role of the souvenir is to recall the travel experience and a particular cultural place in a tangible form, then in the context of Estonia, amber has become meaningless – as an imported souvenir, it is like an alienated memento that has no connection with the local cultural space. In the context of such amber tourism, questions arise as to how to interpret the objects of mediated folk culture and what kind of meanings amber acquires as a result of repeated neoliberal exploitation. At the exhibition “Amber” topics such as the commercialization of foreign folk culture, souvenir trade, folk art and kitsch are coming to the forefront. Artists are interested in the symbolism, craftsmanship and ostensible usability associated with souvenirs. Handcrafted object as unique item, which is in opposition with industrial mechanized production by its nature, is not in line with the cult of souvenirs that are mass produced and widely distributed today. Thus, artists explore craft practices and traditional working methods in the context of tourism, combining them with contemporary design elements and techniques. Through various handcraft techniques, Saarits analyzes the meaning of applied art in the context of contemporary art discipline. Using often (in contrast to amber) daily, even “low” materials like concrete and denim, she redefines the value hierarchies of materials. This is accompanied by an original set of garden sculptures, through which the artist wants to decode the sculpture as a medium. For artist, the garden sculpture is a disappearing format, and based on this, the inspiration for her work have been findings of garden and park sculptures that carry the so-called consumer function (like collecting the water for birds). Liivrand deals with amber mainly as material that is associated with sedimentation, freezing and fossilization processes. The artist is attracted by the high scientific value of amber and its ability to preserve biological organisms, which in turn provides recordings of some of the oldest ecosystems through history. The plastic drops exhibited at the exhibition are like frozen time moments caught in space, which are in a dialogue with the mixed drawings. Through the latter, the artist is engaging with topics like stratification, sedimentation and human culture’s attempts to preserve selected memories. Kati Saarits (b 1992) has acquired her Bachelor's degree in 2015 at the Department of Installation and Sculpture at the Estonian Academy of Arts; and has done her exchange studies at the Ljubljana University, in Art and Design Academy. Saarits’ work is characterized by sensitive and intuitive approach to materials and sculptural forms. Artist is interested in the so-called border between sculpture and installation disciplines, in the self-contained wholeness of the three-dimensional object, as well as in its relations with the surrounding environment. Now, Saarits is attracted to the world of applied arts and crafts, which consists of hand-held techniques with long traditions. The artist sees the opportunity to remain largely central to the technology and material as a privilege of applied ar, and wishes to integrate this freedom into his creative practices. Anna Mari Liivrand (b 1993) has acquired her Bachelor’s degree in 2016 at the Department of Installation and Sculpture at the Estonian Academy of Arts. She has done her exchange studies at the Iceland Academy of the Arts; and in 2014 she won the Estonian Young Sculptor Prize. Her work is characterized by interest in everyday objects and materials that are found in our modern living environment. Based on the context, the artist opens up the origins of the materials and objects and re-interprets the related common concepts. In her recent works, Liivrand has looked at practices that deal with preservation and conservation processes; for example, creating talismans hanging from cod-liver oil as human physical health preservatives, or making glass balls aimed at returning to a specific memory or emotion. Thanks to: Siim Preiman, Brigita Reinert, Villem Tomiste, Kristi Olek |