„Kaheksakümnendate alguse Haapsalu tundus mulle tõelise ääremaana. Olin äsja pealinnast siia kolinud ja mind kummastas esimese asjana selle linna inimtühjus. Õhtupoolikuti polnud tänavatel kedagi liikumas,harva võis märgata mõnda kuju vilksatamas ja kadunud ta kuhugi räämas majade vahele oligi. Omapäi ringijooksvad koerad oli tavaline nähtus ja üldjuhul ei olnud neil möödakäijatega asja. Unise ja endassesulgunud linna vaikuse võis aga ühe hetkega ribadeks käristada madalalt üle linna lendavate sõjalennukite müra. Tänu lähedal asuvale lennuväljale elas linnas palju vene sõjaväelasi ja nende perekondi, mis tähendas aga ka põnevamat kaubavalikut Vojentorgi poodides harjumuspärase ühekülgsuse kõrval.Päevasel ajal liikus linnas palju rahvast, sest kaubaotsingutel tuli kõik poed läbi käia. Bussidega sõitjaid oli alati rohkesti. Üksikud sõiduautod liikusid häälekalt auklikel tänavatel ja nende summutitest õhkupaiskuv heitgaas pani kergesti pea valutama. Rataste alt üleskeerutatud tolm kleepis ennast järjekindla kihina majade luitunud seintele ja pesemata akendele. Elu oli ajastu nägu. Siiski oli midagi veel, mis kaheksakümnendate Haapsalu eriliseks tegi ja see oli aeg-ajalt linna oma embusesse mässiv isuäratav aroom. Kui tuule suund oli õige, mähkus vanalinn lõhnapilve,mis suu vett jooksma ajas. See oli kui magus unistus – nii ligidal, aga ometi kättesaamatu!Kui tuule suund oli õige, teadsid paljud, et Lääne Kaluris on kalasuitsutamispäev.Linnaserva kinnisel territooriumil pakkisid usinad käed suitsutatud kalad karpi ja nendest sai delikatess nimega Sprotid Õlis ehk lihtsalt sprotid õlis, mida Venemaa avarustesse ja ka välismaale transporditi ja mida tavakodanik vaevalt poeletilt leida võis. Sprotid õlis oli üldise defitsiidi taustal tõeline delikatess.
Aeg möödus ja koos Eesti iseseisvumisega sai Lääne Kalurist AS West ning mõni aasta hiljem OÜ Hako. Hakoks kutsub kohalik noorem põlvkond tervet Haapsalu merre tungivat poolsaart, sest kunagise kalavabriku asemel laiutavad seal juba paarkümmend aastat varemed, mis on põnevaks paigaks grafitikunstnikele, niisama ringiluusijatele ja kunagiselt sadamakailt vette hüppajatele.“
Näitus "Sprotid õlis" on inspireeritud kaheksakümnendate aastate Haapsalu kalurikolhoosist "Lääne Kalur", tolle aja väikelinna elust ja nõukogudeajast üldisemalt. Näituse loomise aluseks on kunstniku mälestused ja muljed jutustatud lugudest. Iga töö on otseselt seotud pea kuuskümmend aastat Krimmi Holmil tegutsenud kalatööstusega, sest kasutab mingi elemendina sealsetest varemetest leitud materjale. Kõverad naelad, roostetanud plekk või põrandale langenud krohv on olnud tunnistajaks sotsialistliku Eesti inimeste töisele argipäevale, kuid loovad uude konteksti paigutatuna hoopis teisi tähendusi. Nii on iga töö justkui side möödunu ja kaasaja vahel.
Tiiu Randmann-Mihkla (s 1959) on Haapsalus tegutsev kunstnik ja kunstiõpetaja.