Selgitustöö.
Siin, sellel näitusel, saab näha minu uusi töid, mis valminud detsembri jooksul ja selle võrra tunnen, et need on tihedas kontaktis äsja kõigest üle käinud uute tõdemuste ja paratamatustega. Proovin omal kombel kirjeldada, kuidas seal, kus oleme harjunud tajuma pulssi, see hetkel puudub, aga teistpidi võib näilises tardumuses tajuda pinget ja näha ka liikumisvabadust. Võibolla on see näitus ka soov kirjeldada mingit sisemist rahutust, mis pakitud talve-vaikusesse. Tõenäolisem on pigem see, et ise ju tean, kes ja kuidas olen, aga dissonants välisega kasvab järjest räigemaks, sest vahel jääb tüütu mulje, et valitsus või ligimene või kes iganes veel kipuvad seda paremini teadma, kuidas olema peaksime. Selgitustöö seisnebki selles, et proovin kirjeldada kuidas olla.
Näitus avaneb kolmes peatükis.
Esimene neist keskendub poeetilisele. Kui galerisse siseneda, tuleb läbi minna molbertite vahelt, kes meenutavad kogunevat inimeste salka. Nende järel avaneb avar ja selge väga minimalistlikult kujundatud ruum. Minu jaoks esindab see võimalust enesesse vaadata. Märgata, et kunsti eesmärk võib olla pakkuda ka vaikust. Selgitan. Sada aastat tagasi pakkus Henri Matisse välja mõtte, et maal peab andma inimesele samasugust puhkust, mida pakub diivan peale väsitavat tööpäeva. Aga meenutame, et meil ei olnud siis veel telerit igas kodus, ekraane taskus, mida päevad läbi vahtida. Usun, et need pigem väsitavad, kui annavad puhkust, aga inimest jätkuvalt tõmbab mõte, et peaks justkui põgenema piltidesse.. Veel üks teos, mida meenutada esitati pool sajandit tagasi - John Cage’i “4.33” - kontsert, kus orkester oli üles reastatud, kuid publik kuulas pea viis minutit vaikust. Ja see vaikus ei ole kunagi tühi. Selle jooksul hakkame märkama ju hääli publiku seas, muusikute kehakeelt, ruumi eripärasid. Saame aru, et see sama vaikuski oleks igas ruumis ja olukorras erinev. Mulle on see mõte ja tähelepanu suunamine ootamatule meeldinud. Maalikunstis nii selgeid ja suuri kujundeid ei ole ma kohanud, aga tunnen, et tahan selles suunas liikuda.
Enda poolt pakkusin galeriiruumi välja olukorra, kus kõik on natuke äraspidine. Suures saalis on valgus keeratud hoopis publiku poole. Olen pööranud tähelepanu külastajale ja oma teosed jätnud tahaplaanile. Seinal olevaid teoseid seal ruumis ehk tasuks võtta kerge huumoriga. Maalidel on kirjas sõna “neuroos”. See on sõnamäng inimeste ootustele, mida maalil peab näha olema. Alati ju tahetakse midagi uut - palun väga: NEU. Ja muidugi oleks tarvis, et maal oleks ilus või loodust kujutav, dekoratiivne - ja näe, ongi: ROOS. Mis aga kõige olulisem, maal, olles traditsiooniline, peab siiski teravalt tunnetama ajastuvaimu, kirjeldama tänapäeva inimest. Minu arvamus sellest läbi huumori: NEUROOS. Ja ilmselgelt juba selgitan üle, aga mis teha, näituse pealkiri selline. Mu tegelik ootus on see, et publik endale ise prooviks selgitada, mis ootustega siia galeriisse on tuldud. Ma tahaks, et me saaks oma ootustest kunstile ja iseenesele paremini aru, aga ütlen ka ära, et minu roll ei ole seda pakkuda, sest ma ei ole mõtetelugeja. Ise teen ikka oma asja ju, mis selles peatükis on pakkuda vaikust.
Teine peatükk tuleb kõige aktiivsem. Seal näeme kuidas näitusel saavad maalidest absurdsed piketeerimisplakatid ja molbertitest moodustub kas paramilitaarne rühmitus, fanaatikute grupp, omaalgatuslik vastupanusalk, jutlustajad, vagatsejad või pagan teab mis veel..
Kolmandast peatükist on veel vara rääkida. Keskendume kõige pealt esimesele.
Mihkel Ilus |
