"Mitte midagi" |
"Mitte midagi" Arvo Pärt avaldas mulle unenäos täiusliku terviku loomise saladuse. Pärdi muusikas on samamoodi. Me tajume midagi, mida ei ole. Struktuuritaju meie peas taastab puuduvad noodid (mustrid). See muudabki teose nauditavaks, sest ülesanne on ajule lihtne. Unes öeldi, et selliselt kodeeritud looming vallandab kehas paranemise - keha hakkab tajuma süsteemi puuduvaid mustreid ja korduvust ning neid taastama. Olemise struktuur on kõikjal meis ja meie ümber - omanäoline korduvus erinevates looduse loodud objektides. See on maailma lõputu morse, meie elu ülesanne on õppida seda mõistma. Loodus annab meile vihjed - õiged olemise skeemid, neile, kes oskavad seda lugeda. Meie esivanemad on reaalsusega manipuleerinud läbi mustrite. Teooriad räägivad, et mustrisse kooti meelega viga, et parandada tegelikkust. Kunstnik nopib keerulisest elutervikust välja vaid mõned üksikud vihjed. See on nagu mõistatus, mille lahendamine maailma olemuse lahti kodeerib. Vastuvõtja/vaataja täidab puuduva tähenduse ja sisuga. Aga seda vaid juhul, kui see temas edasi helisema või muster tema sees edasi joonistuma hakkab. Täiuslik teos ehk tervik saab kokku meie peas isiklike tundmuste ja kogemuste abil. Tekib miski, mida enne ei olnud. Midagi, mida ei saa katsuda ega mõõta. Kunstnik teeb metsas justkui lageraie, kuhu jäävad alles vaid üksikud puud. Vaataja-kuulaja saab teosest emotsiooni kadunud puude kurvastavast puudumisest ja asetab nad vaimusilmas sinna tagasi - loob oma maailma. Oluline on struktuuri puuduv osa, mis panebki fantaasia tööle. Kõige olulisem on silmaga nähtamatu. Tühjus - puhastav seisund struktureerib meelte mustreid. Objektide vaheline distants – mitteolev – määrab ära tulemuse. Reljeefne täpiline kangas moodustab kihiti trükkimisel erinevaid üllatavalt keerulisi optilisi mustreid, vastavalt sellele, mis nurga all üks kiht teise kihi suhtes asetada. Loomine ongi resoneeruvate tasandite kohtumine – loov vaim ja elunähtus, mis inspiratsiooni vallandab ning miski veel. Erinevad vaatenurgad moodustavad erineva tihedusega uusi mustreid, see on looming oma võimaluste paljususes. Distantsi muutus objektide vahel tekitab erinevaid ruumilisi maailmu - olukordi ja elusituatsioone. Distants on seoses pandeemiaga saanud uue tähenduskihi. Iga vaataja saab näitusel luua - tekitada lihtsast sruktuurist mitmetasandilisi maailmu. Me kõik oleme pidevas loomises, sest see kuulub inimese elementaarsete vajaduste hulka. Minu graafiline seeria on vaikusega kokku kootud olemine pauside vahelistes pausides, mis uurib olemise mustrite seaduspärasust. Seeria kaardistab struktuuride puuduvaid osi ja pause. Isegi millegi materiaalse puudumine meie igapäevaelus on suuremas mustris osa harmoonilisest tervikust. Tervik tekib tänu tühjusele. Lembe Ruben Suur tänu: Kaupo Kangur, Siim Soop, Agur Kruusing, Mirja-Mari Smidt ja Eesti Kultuurkapital |
---|