Elame ebakindlal ja uutmoodi ajastul. Kokku võivad saada erineva tausta ja loomemeetoditega kunstnikud ning kutsuda esile uudseid kooslusi ja olulisi diskussioone. Kolme klaasikunstniku – Mare Saare, Kazushi Nakada ja Kristiina Uslari – puhul on üheks ühiseks nimetajaks olnud klaas kui lähtematerjal. Ehkki kõik kolm kasutavad seda igapäevaselt oma töös, kaasatakse ka hoopis erinevaid materjale ning töövahendeid. Nakada puhul on selleks antud kontekstis hoopis keraamika ja video.
Kõiki kolme ühendab sotsiaalsete, filosoofiliste ning poliitiliste küsimuste esitamine, kuid sedagi väga erineval moel. Kunst ei saa abistada inimesi füüsiliselt ega muuta maailmas valitsevaid süsteeme. Küll aga suudab kunst panna inimesi mõtlema, mõistma ja miks mitte ka tegutsema.
Näitusel „665448“– kodeeritud on siia autorite vanus näituse toimumise hetkel – kohtub vaataja installatsiooni-, video- ja klaasikunstiga, mille loojate erinev sünnikoht ja –aeg juba iseenesest loovad huvitava algpunkti kõrvetavate probleemide eriilmeliseks tõstatamiseks ja lahendamiseks.
Maailmas võõrsil
Mingil hetkel jõudsin lõplikult arusaamisele, et sõnade asemel ongi minu väljendusvahendiks klaas ning selles pole midagi taunimisväärset. Olles kulgenud maailma pidi tänaseks kuuskümmend ja kuus aastat, püüdsin seda teekonda kokku võtta piltide reana, kus klaasmaterjali imeväärsest mitmekesisusest on välistatud talle eeldatavalt olemuslik läbipaistvus. Iga talletatud koht ja mõttevälgatus on järelkujutisena kordumatute hetkede interpretatsioon.
Mare Saare

Minu arheoloogia / Replica
Ehkki olen minu arheoloogia projektiga töötanud juba aastaid, küsin vahetevahel endalt, kas seda võib pidada kunstiks. Kuid siiski, see võimaldab mul väljendada olulisi sotsiaalseid, filosoofilisi ja poliitilisi küsimusi. Mu kirglik soov uurida mitte kunstiga seotut, vaid inimkonna olemust ning maailma käivitavaid sündmusi ja protsesse, esitada sotsiaalseid, filosoofilisi või poliitilisi küsimusi. Mu huviorbiidis on inimkonna olemuslikkus, kõik, mis maailmas toimub.
Globaalne majandusmudel on loonud tarbimisühiskonna. Näib, nagu looks see meile teatava “õnne”, vaatamata järjest tõsisematele kaasnevaile probleemidele – kliimamuutused, vaesuse akumuleerumine, mürgitatud maailm. Meie mugav elustiil, nii irooniline kui see ka pole, tugineb täielikult meie väärtushinnangutele rajatud majandusele, samal ajal olles ohuks elule planeedil.
Kunstiprojekti “Replica” võib mõista mitut moodi. Ta esitab küsimusi, kuid ei anna vastuseid. Ta ei eelda nõustumist. Esitatud kujundid on visuaalselt omavahel vastuolus, mis loob eelduse globaalsete kriitiliste valupunktide esiletoomiseks. See võimaldab meil ka hinnta erinevatest vaatenurkadest majanduse tähtsust ja ülemuslikkust.
Mõlema projekti arengu jälgimine aitab mul oma mõtteid arendada ja koondada. Uurimine, eksperimendid ja lõputu mõttetegevus on kunstiprotsesside kõige huvitavam osa. Samal ajal on see kõik ka küllaltki kummaline. Kui tahaksin lihtsalt midagi välja ütelda, oma arvamust avaldada, oleks kergem seda teha sõnades, kirjutada tekstina … Poleks ju tarvis värve, kujundeid, objekte … Kuid mulle on omane kasutada kujundite keelt, teha nähtavaks midagi, mis kulgeb tegelikkuse ja mu kujutlusvõime piirimail.
Kazushi Nakada
Seisundid 2021
         
On seisundeid, mis tõmbuvad kokku sekunditeks, venivad aastateks või hanguvad igaveseks. Mõnes seisundis võib sekund kesta tunde ning mõnes mööduda nädal nagu päev.
Sõlmed meie sees ja meie ümber mõjutavad seisundeid ja painutavad aega ning ruumi. Ühes sõlmes võib peituda mitu seisundit ja vastupidi, ühes seisundis võib olla koos mitu sõlme minevikust, olevikust ja tulevikust. On sõlmi, mis hargnevad ajaga, ja sõlmi, mis lahenevad üksnes neid läbi raiudes. Ometi on kõik sõlmed omavahelises seoses, jagades vastastikku infot ning määrates seeläbi ära selle, millises seisundis me just praeguses hetkes oleme.
Kristiina Uslar