Kunagi ammu tundsin ühte inimest… 

… kes loobus omadusõnade kasutamisest suulises ja kirjalikus kõnes. Sellega tahtis ta väheneda subjektiivsust ja illusioone sellest, et me saame üksteisest läbinisti aru.

Teine aga kirjutas, et maailm pole mitte niivõrd nimisõna kui omadussõna. Sest niimoodi ärkab ellu poeetiline mõtlemine.

Ise arvasin, et kirjeldades ümbritsevat mitte ainult ühiselt mõistetavate sõnadega, vaid ka nedega, mis on vaikimisi isiklikud, tekitan ma ruumi, kus me koos loome kujutelmi, usaldates ja pöörates tähelepanu üksteisele. See tundus olevat kõige tähtsam.

Olemas on aga seos tähendusrikaste, inimesi ühendada ja tegelikkust vormida soovivate lugude ja vägivalla vahel. Kujutluse ja tegelikkuse vaheline lõhe on ületamatu. 

Hiljuti tundsin kuidas minu emakeel… keel, mida ma harva räägin, aga milles tihtipeale mõtlen, tekitab minus hingematvat süütunnet, valu ja hirmu. Sellele järgnesid ka pooleldi ära kustutatud mälupildid ja põhjendused.

Valu, hirm, süütunne ja ka õnn jäävad tunneteks, millel puudub avaldumise grammatika. Samas, kui üks emotsioon vaheldub teisega, tekib lugu.

Laoruumis seisavad mõned minu vanad maalid, justkui emotsionaalselt laetud mälestused, millest niisama lahti lasta ei saa, aga nendega elada ka pole võimalik. Nüüd aga jutustan nende vanade maalidega ‘koostöös’ hoopis uut lugu sellest, kuidas kunagi ammu tundsin…