Seda, mis oli eile, pole täna. Olla olevikus tähendab tajuda ja näha esemete, mõtete, energiate pidevat transformatsiooni, millel pole algust ega lõppu. Nii unes kui ärkvel kogetud tunded ja kujutised on näitusel " Miraaži eel maa" transformeerunud abstraktseteks kujutisteks või äratuntavateks objektideks, mis ühelt teoselt teisele rändavad.

 Aastaid korduv unenägu - koht on sarnane aga erinev meeleolu. Maastik, kus on võimalik lennata või väga kiiresti liikuda. Tihti tekivad taevasse ennustuslikud kujundid mingist kummalisest ainest, erakordne tunne. Selles on ärevust, hirmu, ootust - nagu ime. Põhiülesanne on maastikus näha kaugele ja arvestada, kus on valgust, kuhu peab ruttama, et jääda valgusesse. Tihti jääb heledust väheseks või muutub.

  Näen linnamüüri, lähenedes eredus intensiivistub. Sisenen suure valguse hulgaga keskkonda. Olen õhus, vaatan alla hoonet. See on väikstest elementidest liikuv ja pöörlev meistriteos, kahetsen et ma ei oskaks seda konstruktsiooni ise ärkvelolekus teostada, üritan meelde jätta, kuidas see toimib. Terviklikkuse ja rahuldatuse tunne. Olen valguses, kus ei ole seda ohtu, et see kunagi kaob.