„Ei miski ja muu taoline“
Haapsalu Linnagalerii
05.09.-29.09.2024

Näitust „Ei miski ja muu taoline” on soovitav vaadata, kui mõnd filmi seriaali. Antud seriaal koosneb hooaegadest ja hooaeg omakorda osadest. Igat üksikut maali võib vaadata, kui osa. Igat maalikomplekti võib aga vaadata hooajana. Vahe voogedastus platvormilt näidatavaga on see, et Haapsalus isiknäitusena eksponeeritav seriaal algab poolepealt ja lõppeb enne hooaja lõppu. Peale isiknäitust „Abstraktne hüperreaalsus” oli tunne, et Sherlock Holmes on kukkunud koos Moriarty'ga kuristikku ja lool on lõpp. Aga tänaseks on selge, et olen viimase 5 aasta jooksul loomingulises tegevuses ikka ja jälle naasnud ainese saamiseks eelpool mainitud näituse tööde juurde. Haapsalu Linnagalerii näituse algpunktiks on kolm maali, mis on küll valminud viimase kahe aasta jooksul kuid tõukuvad otseselt näituse „Abstraktne hüperreaalsus” esmaideest (maalida värvipaletti). Väikeformaadilised (17x17cm) fotorealistlikus stiilis maalid kujutavad fragmente värvipaletist, mille külgedele on maalitud triibustikud, mis tulenevad maali äärtesse jäävatest värvidest ja tekitavad olukorra, kus autorina ma ei otsusta triipude toonide, laiuste ja tiheduse üle, loobudes sellega kontrollist kujutatava üle. Need külgedele maalitud triibud sai üles pildistatud ja suurendatult välja prinditud, seejärel kortsutatud ja uuesti üles pildistatud. Viimastele fotodele baseerudes maalisin 3 suureformaadilist teost (200x140cm) , milles omakorda tekkis uus triibustik, mis võimaldab korrata sama visuaali lõpmatuseni. Kõrvalproduktina valminud kortsutatud prindid katsin EPO vaiguga. Tasapinnaline elastne materjal muutus jäigaks kolmemõõtmeliseks abstraktseks objektiks. Mäng hüperrealismi ja abstraktsionismi piiridega oli üheks algtõukeks seeria esimese näituse „Abstraktne hüperreaalsus” puhul. Värvipaleti fragmentide sisse zoomitud pinnad muutusid lõuendil abstraktseteks maalideks, mida oli teostatud hüperrealistlikus tehnikas. Taoline vastuoluline lähenemine jätkub ka hilisemate tööde puhul, mis nendest maalidest tõukuvad. Muutunud on vaid abstraktsuse kujutamise viis. Vaatajate rõõmuks on Sherlock Holmes tagasi ning Arthur Conan Doyle ei tea, millal ta kirjutab selle seriaali viimase osa. Katrin Piile (1987) on vabakutseline maalikunstnik, kelle loomingus on läbijooksvalt näha realistlikest objektidest vormilise abstraktsuse otsingut. Maalid on tihti teostatud hüperrealistlikus stiilis, püüdes leida kujunditega veiderdavat teed, mille läbi valitud tehnika sööks iseennast sabast. 2010. aastal lõpetas Piile Eesti Kunstiakadeemia maali erialal. 2019. aastast kuulub Eesti Maalikunstnike Liitu ja 2023. aastast
Eesti Kunstnike Liitu.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital