100 m² valu. Füüsiliselt tajutav ja hingeline, enda või kellegi teise põhjustatud. Kauakestev kaastunne, mõistmatus ja viha maailmas toimuva pärast.
„Ma su pisaraid ei usu” on kestvus-performance, mille lakkamatu tegevus toimub galeriis kogu näituse vältel. Performance`i sisu on igasuguse vägivalla vastane, sõjavastane, ja tõstab fookusesse meie enda igapäevased valikud. Iga otsus, iga tegu ei puuduta ainult meid ennast, vaid üsna sageli ka teisi meie kõrval. Kui palju me sellele mõtleme, kui palju hoolime?

Männimets täidab kopsud värskendava hapnikuga ja puude ladvus sahistav tuul meeled rahuga. Ta pakub rõõmu ja meelerahu nagu hea kaaslane. Puud on sitked ja kohandavad end raskete olude järgi nagu inimenegi. Okkaid on pikemaid ja lühemaid, jämedaid ja peenemaid, nendest õhkub ühtekuuluvust ja vastupidavust. Kui on aeg, nad koltuvad ja pudenevad puult, et teha ruumi uutele. Nagu inimese eluring.
Okas võib olla terav ja torkiv nagu inimene. Okas võib sinusse takerduda, suruda ennast vastu nahka, puurida ihusse, nii et järele jäävad punetavad jäljed, nagu raske suhe jätab hingehaavad pikaks ajaks. Okas võib teha väljakannatamatut valu, ta ei hooli sellest, keda torkab, nagu vägivallatseja ei hooli oma ohvrist.
Küsimus on, kuidas käitume, kui elutervest mõtteviisist on saanud arrogantsus. Kuidas kogeme ülekohut, vaimset või füüsilist vägivalda? Kas talume, kannatame ära või astume sellele vastu? Kuidas käitume, kui näeme või kuuleme vägivallatsemist kellegi teise suhtes? Kas ignoreerime, sest see pole meie asi, või katsume aidata?
Kunstnik istub terve novembrikuu keset galeriid, mille 100-ruutmeetrine põrand on kaetud männiokastega, mida ta on kauem kui aasta kogunud, okstelt kitkunud, kuivatanud  ja hoiustanud. Ta istub ja kitkub okkaid.
Ruumi täidab vaikne ja siis tormiks paisuv tuulehääl puudeladvus, justkui meelde tuletamaks meie endi valikute võimalusi.
Projekti panustasid ka Eesti teatrite näitlejad Marika Vaarik, Sergo Vares, Tanja Kosmõnina ja Ilja Bolotov, kes loevad projekti osana olevale videole peale kunstniku kirjutatud 10-salmilist luuletust eesti-, ukraina-, inglise- ja vene keeles. Videos näeb kunstnikku okkaid kitkumas läbi aastaaegade erinevais paigus.

Valguskujundus: Tindur Leškin
Helikujundus: Riho Luhter
Video autor: Miriam Randmann
Videointervjuu: Juhan Hepner

Galeriis luuakse lõplik teos koos publikuga. Külastaja kogemus sõltub tema valikust – kas võtta pealtvaataja roll või osaleda aktiivselt tegevuses vahetades kunstnikku tema toolil välja.

100 m² of pain. Physically perceptible and emotional, caused by oneself or by someone else. Long-lasting compassion, misunderstanding, and anger at what is happening in the world.
"I Don't Believe Your Tears" is a durational performance with uninterrupted activity taking place in the gallery throughout the entire exhibition. The content of the performance opposes all forms of violence, is anti-war, and focuses on our daily choices. Every decision, every action does not only affect us but quite often also those around us. How much do we think about it? How much do we care?
A pine forest fills the lungs with refreshing oxygen, and the wind rustling through the treetops brings peace to the mind. It offers joy and tranquility like a good companion. The trees are resilient and adapt to difficult conditions, much like humans. The needles vary in length and thickness, radiating a sense of unity and endurance. When the time comes, they turn yellow and fall from the tree to make space for new ones, much like the cycle of human life.
A needle can be sharp and prickly, like a person. A needle can get stuck in you, press against your skin, drill into your flesh, leaving red marks, much like a difficult relationship leaves deep wounds in the soul for a long time. A needle can cause unbearable pain, indifferent to whom it pricks, just as an abuser does not care about their victim.
The question is, how do we behave when a healthy mindset turns into arrogance? How do we experience injustice, mental or physical violence? Do we tolerate it, endure it, or stand up against it? How do we act when we see or hear violence against someone else? Do we ignore it because it’s not our problem, or do we try to help?
The artist will sit for the entire month of November in the middle of the gallery, where 100 m² of the floor is covered with pine thorns that she has been collecting for over a year, plucking from branches, drying, and storing. She sits and picks thorns.
The room is filled with the sound of wind, starting quietly and swelling into a storm in the treetops, as if to remind us of the possibilities in our own choices.
Actors from Estonian theaters – Marika Vaarik, Sergo Vares, Tanja Kosmõnina, and Ilja Bolotov – have contributed to the project by reading a 10-verse poem related to the theme of the performance in four languages, for a video. In the video, the artist is seen picking needles in various locations throughout the seasons.

Sound design: Riho Luhter.
Video author: Miriam Randmann.
Lighting design: Tindur Leškin.
Video interview: Juhan Hepner

The final piece will be created in collaboration with the audience in the gallery. The visitor's experience depends on their choice – whether to take on the role of a spectator or actively participate by replacing the artist in her chair.