50 MAJA / HOUSES |
06.05 - 25.05 |
Käesolev Eesti Arhitektuurimuuseumi näitus 50 MAJA/ HOUSES on vähendatud versioon 2010. aasta sügisel XII Veneetsia arhitektuuribiennaalil Eestit esindanud näitusest 100 MAJA/ HOUSES. Eesti varasemad osalemised Veneetsia arhitektuuribiennaalil, näitustega Simulacrum City, Hobupeldik, JointSpace ja Gaasitoru, on iga kord kõnelenud erinevatest arhitektuurist mõtlemise ja rääkimise vormidest. Need on olnud tugeva sotsiaalse, kunstilise, kohaspetsiifilise või tehnoloogilise sõnumiga, kuid ikka on kostunud arvamusi, et üks kord võiks Veneetsias näidata ka „päris arhitektuuri“. |
|
Kuid miks eramud? Miks peaks just Eesti eramuarhitektuur olema siinsest praktikast esile tõstetud ja kõnetama vaatajaid veenvamalt kui ülejäänud ehituskunst? Kas on võimalik, et eramuarhitektuur võtab kokku hoovad, mis tõstavad 1,4-miljonilise rahvaarvuga väikeriigi suurtest naabritest „kõrgemale“? Eramuid on siinses arhitektuurikirjanduses kutsutud hellitlevalt „eesti arhitektuuri kvaliteedimärgiks“. Siinne ehituspraktika erineb suurel määral ülejäänud Euroopast eritellimuste ja tüüpprojektide suhtarvu poolest. Eesti ekspositsiooni ette valmistades sai üheks eesmärgiks tuua välja nn kataloogimajade ja unikaalprojekti põhjal valminud eramute vaheline suhtarv. Taoline eesmärk osutus aga võrdlemisi keerukaks, sest puudub vastav ametlik statistika. Nii Eestis kui ka mujal Euroopas on võimalik välja võtta statistiline näitaja ehitusprojektide ja kasutuslubade väljastamise kohta, kuid kas ehitusluba on antud tüüp- või eriprojekti põhjal, seda andmestik ei täpsusta. Seetõttu pöördusime oma küsimuses erinevate linnaarhitektide poole, et saada teada asjaga otseselt seotud inimeste erialast hinnangut. Tulemuseks oli väga väike tüüpprojektide osakaal. Võib oletada, et vaid kuni 10% siinsetest eramutest on nn kataloogimajad. Ei saa küll üldistada, et ülejäänud 90% esindab absoluutset esmaklassilist eramuarhitektuuri, kuid niivõrd suurest kogusest tõuseb siiski esile arvestatav hulk kvaliteetset ehituskunsti. See näitab selgelt ära eestlaste suhtumise kodu loomisesse. Oma maja ehitatakse ideega, et see peab kestma põlvest põlve, eramu projekteerimisega on seotud suured ootused ja ideaalid. Meenub võrdlus rätsepaülikonnaga- see peab sobima sulle valatult, olema just sinu mõõte arvestades tehtud. Samas võib võrdluseks tuua kõrvale Soome, mille elanikud on aga aastakümnete jooksul põhjalikult väljaarendatud tüüpprojektide-turu rõngas. Eestlastega võrreldes on nende suhtumine tunduvalt pragmaatilisem, eramu on turukaup, sellel peab olema ka arvestatav järelväärtus, et maja saaks võimalik kiirelt, mugavalt ning vastavalt „keskmisele maitsele“ müüa. Eestlane on sellega võrreldes tunduvalt alalhoidlikum ja suhtub oma maja ehitusse rohkem isiklikust maitsest lähtudes. Selleks, miks Eestis valmib rahvaarvu ja ehitustegevust aluseks võttes niivõrd suur hulk unikaalprojekti põhjal eramuid, on mitmeid põhjuseid. Noore ühiskonnana on siin tegutsemas palju noori arhitekte, kellel on võrreldes vanemate Euroopa riikidega olnud lihtsam tööturule siseneda, samuti on palju noori tellijaid, kes on valmis eksperimenteerima, olles vabamad stampettekujutustest ja -soovidest. Märkimisväärsena saab välja tuua, et näitusele valitud sajast eramust on projekteerimise hetkel vähemalt pooled tehtud alla 40-aastaste arhitektide poolt. Eritellimuste kasuks räägib ka ühekülgne ja noor, veel täielikult väljaarenemata tüüpmajade turg.Eesti eramuehituse oluliseks iseloomustajaks on ka kultuuriline eripära ja järjepidevus, mis sai alguse noore vastloodud vabariigi ideaalidest ja oma rahvusest noorte arhitektide kasutamisega 1920.-30. aastatel, jätkus kultuurilise vastandumisena nõukogude-perioodil ning sai uue hoo taasiseseisvunud riigis, kus unikaalse eramaja omamine sai ühtmoodi reklaamitud ideaalelu mudeliks, turukaubaks kui ka eksperimenteerimispinnaks. Nagu võib lugeda näituse kataloogist, Triin Ojari artiklist, pole Eestis ilmselt kunagi räägitud nii palju kinnisvaraärist, kodukujundusest, ümberehitamisest ja kõigest muust eluasemega seonduvast kui viimase kümne aasta jooksul. Eesmärgiga näidata eramuarhitektuuri ajaloolist järjepidevust ja unikaalset positsiooni kohalikus arhitektuurielus, on näitusele valitud ka valik ikoonilisema tähendusega eramuid Eesti Vabariigi algusperioodist ning nõukogude ajajärgust. Nii saab teema seotud taustsüsteemiga, mitte ei presenteeri moodsat eramut kui midagi uut, alles sündivat. Põhirõhk on siiski asetatud 21. sajandile, luues esmakordselt niivõrd mahuka ülevaate Eesti eramuarhitektuuri paremikust. Näituse ülesehitus maketi, slaidiprogrammi ja videoprojektsiooni kaudu annab mitmetahulise vaate teemale. Valge, ülisuur maketilaud saja eramuga on kui abstraktsioon, näitamaks eramuehituse tihedust ja mitmekülgsust. Slaidiprogramm eksponeerib objekte oma tegelikus keskkonnas ning video lisab konteksti. Makett meediumina töötab arhitektuurinäituste kontekstis alati atraktiivselt, kuid siinkohal ei ole eesmärgiks paljastada kõik sada maja oma detailirohkuses, vaid viia vaataja kaasa eelkõige teema, selle intensiivsuse ja variatiivsusega. Eesti ekspositsiooni võib biennaali kontektis vaadata ka kui omamoodi kokkuvõtet. Kui sageli presenteeritakse Veneetsias projekte, mis pole veel realiseerinud, lennukaid visioone või abstraktseid ideid tulevikumaailmast, siis Eesti näitus mõjub vastupidiselt. Siin on elukeskkond säilitanud individuaalsuse, subjektiivsuse ning hoomatavuse. Kaasaegse elamuarhitektuuri võtmeküsimused keerlevad ümber tiheduse, rahvastiku kiire kasvu, ökonoomsuse ja ratsionaalsuse. Elamine sellisel kujul, oma isiklikul maalapil, isiklikus majas, võib 10, 50 või 100 aasta pärast olla kadunud minevikku, kui midagi elitaarset ja ebaratsionaalset. See ei pruugi olla jätkusuutlik elamisvorm, kuid ta on paeluv, nagu väljasuremisohus liigi kaardistamine. Karen Jagodin |
|
50 MAJA/HOUSES The exhibition 50 MAJA/ HOUSES is a reduced version of an exposition entitled 100 MAJA/HOUSES, with what Estonia participated at the 12th Venice Biennale of Architecture in autumn 2010. Estonia’s previous exposition at the Venice Biennale of Architecture, for instance Simulacrum City, Horse Privy, JointSpace and the Gas Pipeline, have all dealt with different forms of thinking and speaking about architecture. They have been strong social, artistic, place-specific and technological messages, but opinions have always been expressed that for once “real architecture” should be exhibited in Venice. |