Kes satub Haapsalus läbi jalutama kultuurikeskuses asuvast Haapsalu Linnagaleriist, sel on võimalus näha reedel, 12.04 avatud Kirke Kangro näitust „ Katkine õhk“. Neile, kes harjunud võtma teksti tähttähelt, võib rahustuseks öelda, et õhuga on kõik korras. Ei ole katki midagi. Tegelikult satume natuke tontliku olukorra keskele, kus näeme kooslust, mis on ühteaegu nii tuttav kui ka võõrastav. Meie mälus ja teadmises oma tähendusi omavaid rosette, friise, trepikäsipuu tugesid ja muid detaile näeme nö valesti kasutatutena, taasloodutena, kontekstist väljarebitutena või uusi tähendusi genereerivatena. Samuti näeme siinseal ka objektide „algaine“ loigukesi, viitamaks idee materjaliseerumise ebatäiuslikusele. Kaks mustvalget videot „Agressivne mateeria“ ja „Tont“ annavd näitusele oma suuna, kiskudes maha sürrealistlike skulptuuride poolt loodud tõsimeelsuse pretensiooni.
Vaatajad, kes on harjunud täistopitud näitusesaalidega, peaksid oma harjumusi natuke ümber hindama ja otsima visuaalset pingestatust ruumi, teoste ja paigutuse vahel. Vana tõde, et „palju“ ei ole sama, mis „rikas“, tahab siinkohal meeldetuletamist.
Nagu kõik ruumiga tegelevad näitused, esitas ka Kirke ekspositsioon galeriile omad nõudmised, millele alati vastu ei saanud tulla. Mis omakorda pärssisid kunstniku tegevust. Tundsin end tõelise kurjategijana, käies kunstniku sabas ja korrutades „ sinna ei tohi „ ja „sinna ei saa“. Ehk siis lisaks muu materiaalse vastupanule pidi kunstnik toime tulema ka keeldude ja tingimustega, mille esitavad mittegaleriiks ehitatud näitusepaigad. Või sellised, mis mõeldud väga traditsioonilise tegevuse jaoks. Samas oleks väga halb, kui uus ja hea kunst saaks esitatud ainult kusagil hüljatud arhitektuuri keskel. Küsite miks? Hea küll. Ise küsin, ise vastan: vabade kunstide eesmärk on minu silmis just uute seoste ja tähenduste otsimine ja loomine. Kas see toimub tähendusväljal ilus, kole, õige vale, pikk, lühike, uus, vana jne, sel on tähtsus vaid idee kontekstina. Hoida sellist tegevust ainult meie niigi hõreda asustuse äärealadel oleks lühinägelik ja totter. Aga pole midagi parata. Ma ei oska nimetada ühtki kaasaegse kunsti eksponeerimiseks spetsiaalselt ehitatud galeriid Eestis. Kui keegi teab, siis anke märku. Seega tuleb esialgu leppida nende tingimustega, mis on.
Näitusel puudub ka saatetekst. Ma leian, et konkreetne näitus on just selline, mis saateteksti ei vajagi. Kui kunstnikul õnnestub tegutseda selliselt, et loodu ise inspireerib tekstiloome vaataja peas, on ta oma ülesandega toime tulnud. Kohustuslik A4 on küll kena, aga mitte alati vajalik näituse komponent.
