Peeter Linnapi
näitus tõi kaasa endaga mitu kunstivälist, ja mitte rõõmustavat,
uudist. Esiteks sai kinnitust fakt, et on aeg muuta meie riigi nime. Et
ei tekiks arusaamatusi. Eesti Vabariik tuleks kiiresti ümber nimetada
Tallinna Vabariigiks, või kui silmas pidada tulevikku, siis ehk
kohe Lõuna Helsinkiks. Miks? Kuna Helsingisse saab nüüdseks
sõita juba iga poole tunni järel ja tagasi ka. Marsruudil
Tartu Haapsalu või Haapsalu Pärnu aga üks kord päevas!!!
Helsingisse jõuab meritsi kõige kiiremini poole tunniga,
Tartust Haapsalusse kuuega. Mööda maismaad. Mis siis ikka. Kahekümneesimene
ssajand. Me ei sõltu enam niipalju füüsika seadustest,
kui rahavoogudest. Palgakeskmine,mille järgi riigikogulased oma sissetulekuid
reguleerivad, lubab igal Eestlasel soetada endale oma transport. Mis sest,
et seda keskmist teenib näiteks minu tutvusringkonnas 40% ülejäänud
alla selle. Nemad ei ela ka siiski Tallinna Vabariigis, vaid kuskil mujal.
Sellele kohale ei ole veel nime leitud, aga parafraseerides Tallinna linnapead,Tallinn
ootab meid kõiki. Juba linnapiiril pistetakse kõigile muulastele
(mittetallinnlastele) kätte rahakott keskmise palgaga ja antakse
aadress, kus ta elama hakkab. Igaks juhuks peaks rakendama siiski ka mingit
tähistamist, umbes nagu Kolmandas Reich`is juutide puhul. Näiteks
viite kollast lõvi.
Hästi. Teine halb uudis oli see, et Haapsalu Linnagaleriil puudub
moodsa tehnoloogia valmidus. Nimelt osutus galerii peamiseks trumbiks
peetud tugev loomulik valgus peaaegu katastroofiks. Mitte küll galeriile
endale, aga Peetri tööle küll. Kuna ruumide pimendamine
on kaasaegsetes galeriides üsna igapäevane asi ja tulevikus
tõenäoliselt muutub veel olulisemaks, seoses video- ja slaidiprojektorite
järjest sagetama kasutusega erinevates projektides, siis on aeg,või
oli juba ammu aeg,leida lahendus ruumi paindlikuks kasutuseks.Niisiis,
kallis külastaja, galeriis ie ole mitte remont, ega kolimine, vaid
eesruumis avanev müra kujutab enddast katset odavalt pimendada ruumi.
Kallist lahendust ma veel leidnud ei ole.
Seoses eelpool nimetatud asjaoludega lükkus näituse avamine
edasi, kuid ma loodan, et see ei vähenda külastajate aktiivsust.
Nüüdseks on ta avatud.
Peeter Linnapit ei ole mõtet publikule laiemalt tutvustama hakata.
Kes loeb veidigi kunsti ja kultuuriga tegelevat ajakirjandust, on tema
nime kohanud, kas kunstniku või teoreetikuna.Fakt, et ta on õppejõud
üsna mitmes Eesti kõrgkkoolis, peaks olema piisavalt kõnekas,
et iseloomustada Peeter Linnapi positsiooni Eesti kultuuris. Ta on algatanud
mitmeid diskusioone, mis puudutavad nii Eesti kunstikõrgharidust,
kui ka kunsti. Ametlikes akadeemilistes ringkondades Peeter ega tema arvamused
ehk eriti oodatud ei ole, kuna kompromiss bürokraatliku ringkaitsega
tal eriti ei õnnestu. Loeme seda talle veaks."" Haapsalusse
toob ta aga näituse.
Näitus on erandlik. Erinevalt tavapärasest on eksponeeritud
ainult üks töö. Kui te aga kohale jõuate, siis saate
aru, miks. Tegemist on videomeditatsiooniga, kunstivaldkonnaga, mida Haapsalus
varem näidata ei ole õnnestunud. Kuna ma ei orjenteeru selles
vallas vabalt, siis palun minu arvamust võtta teatava reservatsiooniga.
Kuid sõnavabaduse aegu ... Tegemist ei ole rõhuvalt intellektuaalse
teosega. Vaataja ei pea olema läbi lugenud virnade viisi erialast
kirjandust, et saada milestki aru. Just emotsionaalse elamuse saamiseks
soovitan tee galeriisse ette võtta.Väike õpetus varasele
koolieale: minge galeriisse, eelistatavalt üksi, ja istuge sinna
paigutatud toolidele. Vaadake ja kuulake. Kõik. Unustama peaks
siiski ka asised mõtted, nagu raha ja eriti raha. Muid muresid
kaasaegsel inimesel nagunii ei ole. Mida ei tohiks teha? Kiigata uksevahelt
ja langetada kiire otsus:"jama". Jama on siis, kui te ei suuda
vabastada end eelarvamustest. Muid takistusi ei tohiks tulla. Te olete
tegelikult vastuvõtlikud küll, kui julgete seda endale tunnistada.
Veel tuleks arvestada, et see ei ole film. Kuid ärge kartke. Erinevalt
paljudest videoinstallatsioonidest ei püüta teid ei kurdistada
ega muud soppa kaela kallata. Peeter Linnapil on õnnestunud luua
kujnd, mis ei koorma, vaid vastupidi, annab positiivse laengu.Siin ei
ole midagi, mille puhul saaks tekkida omamise kiusatust. Pigem on tegu
kutsega olemisele. Ühele olemise viisidest. Me peame lõpuks
jõudma niikaugele, et oskame eristada head halvast. Kunsti, mis
med kõnetab sellest mis meid ükskõikseks jätab.
Uskuge, see ei sõltu kvantiteedist ega matejalist või tehnikast,
mida kunstnik kasutab. Oluline on kvaliteet. Idee kvaliteet, mille abil
kunstnik teiega suhelda püüab. Pean tunnistama, et ka mul on
olnud priske kompleks videokunsti suhtes. Võibolla tuli see sellest,et
esimene kogemus oli negatiivne? Võibolla puudus oskus tajuda. Pole
tähtis. Tähtis on jätkuv soov saada kunstilt ja kunstnikelt
seda, mida me kusagilt mujalt ei leia. Kas seda "seda" on võimalik
defineerida, on juba kõrvalise tähtsusega. Veelkord, kallid
näitusekülastajad, "see" on olemas.
Kuna autori kommentaarist selgus, et kõk katsed tööst
rääkida vaid vähendasid elamuse kvaliteeti, siis ei püüa
ka mina rohkemat. Minge ja vaadake. Kui ei meeldi, mis teha, kui aga meeldis,
olete millegi võrra rikkamad. Sellele rikkusele ei pääse
ligi ei pätt, ilm ega maksuamet. See kuulub ainult teile.
Agur Kruusing
|