Tõnis Saadoja näituse „Kodulinn Tallinn“ puhul on tegemist kontseptuaalse projektiga, kus kunstnik on mänginud kitši ja kunsti vaheliste suhetega. Kitšiga tegelemine ei oleks iseenesest ju eriti uuenduslik, kuna viimased aastakümned kubisevad sedalaadi teostest, alates jõuetust visuaalsest tänitamisest, lõpetades Jeff Koonsi irooniaga. Põnevaks muudab näituse fakt, et lähtepunkt, tänavalt ostetud vanalinnavaade, mis petab vaatajat nii müügiformaadi kui tehnika osas, on impulsiks väga töömahukale ja tehniliselt perfektsele sarjale Tallinna vaadetest, muutes odavkunsti imitatsioonina müüdava kraami tagasi kõrgtasemeliseks teoseks. Selliseks uperpalliks on, vähemalt Eestis, võimeline vist ainult Tõnis, kuna ülihead silma ja kätt omav kunstnik ei tee järeleandmisi üheski maalikunstile esitatud „nõudes“. Kui linnavaade, siis linnavaade. Kui hüperrealism, siis hüperrealism. Iga üksik pilt on põhjalikult komponeeritud ja läbitöötatud. Kuna pilte on Haapsalu ekspositsioonis 90, siis võib iga vaataja ise otsustada, millise töömahuga on tegemist. Kokku kulus näituse valmimiseks kaks aastat.
Lisaks vaadetele jooksevad tööst läbi veel mitu liini, mis vaatajal ehk märkamata võiks jääda, kuna spetsiaalset „seletust“ ekspositsiooni ei kuulu. Kes need enda jaoks avastab, on hästi. Kes mitte, saab oma kunstielamuse kätte ka nendeta. Mind irriteeris ühel piltidest heleda ringi abil välja toodud figuur, võte, mida ühelgi teisel tööl ei olnud. Selgus siiski, et .... Aga mõelge ise edasi. Iga kunstiteos on tõlgendustele avatud ja kaitsetu kohe pärast eksponeerimist. Isegi hüperrealism, mis üritab olla nii anonüümne kui võimalik. Mingist varasemast avaldusest meenub, et Tõnis on võrrenud end masinaga. Paraku ei pääse oma isikupärast ka hüperrealistid, kuna mingi inimlik viga annab autori ikkagi välja.
Kokkuvõtteks võiks soovitada näitust külastada ka neil, kes seda varem näinud on. Mulle oli see kolmas kord ja mul ei hakanud igav.
Agur Kruusing
