Indrek ei ole saanud fotoalast haridust. Ta on iseõppija. Tal on hea silm. Peab olema ka kannatust. Talle meldivad ilusad tüdrukud ja talle meeldib neid pildistada. See on täiesti terve suhe. Ta suudab ära oodata selle hetke, mil modell on just seda nägu, mis pildile peab jääma. Portreed ongi selle näituse parim osa. "Camino". Samuti töötab hästi sari, mis on pildistatud raudteel. Üks osa mustvalgetest inglitest. Ma ei oska midagi öelda pubi või klubi piltide kohta. Natuke palju on seal tehisliku käitumist. Aga äkki seal käitutaksegi nii. Eriti, kui fotosilm piilub. Ma ei käi sellistes kohtades ja ei kommenteeri. Samuti ei tekita minus tundeid pildipaar "Vinüülplaadisõltuvus". See on selline osa fotograafiast, mida vaadates meenuvad mulle sõnad mood, stilist, "Stiina", "Seltskond" , noh, kunstlik värk, kus on klantsajakirja lõhn. Kindlasti ei ole need halvasti pildistatud, aga sarnast saan ma vaadata igast magasiinist. Galeriis peaks olema mmmmmm. Noh kasvõi need portreed. Vähem poose ja rohkem sisu ja elu. Ma loodan, et Indrek ei kao tulevikus nende sadade Eesti fotograafide massi, kes tiirlevad glamuursete seltskonnaürituste ümber, vaid otsib inspiratsiooni selliste nimede hulgast nagu kasvõi Jan Saudek, Sally Mann, või ka siitsamast Liina Siib, Peeter Laurits, Tarvo-Hanno Varres. On selge, et raha teenimiseks peab inimene tegema ühtmoodi. Kuid kunstnikutegevus peab sellest rangelt lahus olema. Kui fotograaf on teadvustanud endale küsimuse, selle puhastanud algpunktini välja, loonud kujundi, koorinud sellelt kõik liigse, lavastanud olukorra, (või leidnud), puhastanud, seedinud, teinud ümber, naasnud algpunkti. Ainult siis läheb paremaks, ainult siis läheb hääks. Ainult siis on kunst. Ja galeriides peab olema kunst. Muidu on kõik üks virukeskus.
Agur Kruusing