05. 02. 03 avati Haapsalu Linnagaleriis Agur Kruusingu loomingu näitus. Oma tegemiste kohta annab ta aru järgmiselt:
Päästerőngas küsijaile.
Näitus Haapsalu Linnagaleriis on omamoodi jätk kahele eelnenud isiknäitusele :" voodi" ja "silmapiir(atus)". Lisandunud on tööd nimega "uneskőnd". Endiselt köidab mind nähtava ja nähtavast teadmise vahekord. Selle suhte abil püüan konstrueerida kujundi, mis sisaldaks natukenegi enam kihte, kui reklaamikunstist tuntud näited. Ideaalne pilt on selline, mis on huvitav erinevas arenguastmes publikule. Oluline on, et nähtav tekitaks vaatajas äratundmise moel, et ta ise seda ei teadvusta. Seepärast on töödel valitud kőigile äratuntavad objektid ja kőigele lisatud veel midagi. Kas see kooslus ka toimib ja kuidas, seda peab näitama näitus. Igatahes ei saa keegi teha vaatamisel vigu, valesti aru saada, mitte leida allteksti jne. Kőik tőlgendused on lubatud ja őiged. Keegi ei pea tundma kunsti ees kompleksi ega seda kartma.

Juba mőnda aega ei huvita mind, millises tehnikas on pilt loodud. Oluline on, kas see ületab kvaliteedikünnise, milleks minu jaoks on kunst. Tasapinnalist, staatilist pilti saab juba praegusel hetkel rariteediks pidada, kuna köitvam ja sugestiivsem on kindlasti liikuv kujutis. Kas moodne inimene on süvenemisvőimeline, et suudab korraks mőelda ka millelegi ebapraktilisele ja kas ta peab seda olema, seda ma ei oska öelda. Kas Eesti veel endiselt tehnikakesksed kunstnikud ja ka kunstipublik suudavad "odavat" ja näiliselt lihtsat väljaprinti aktsepteerida, samuti ei tea. Tean ainult seda, et kunstnik saab ja peab tegelema asjaga, mis teda huvitab. Vähemalt mina ei suuda ehitada kivi- kivi haaval oma eebenipuust tornikest mis koosneb vormilisest, äratuntavast stiilist. Minu torn on pigem őhuloss, mis ei sunni minema ringi. Sellest saab läbi astuda midagi märkamata. Őhu tiheduse vahet tornis ja väljaspool seda tajub see, kellele tööd on adresseeritud.

Rohkem ei oskagi Sulle midagi öelda kallis vaataja. Aga ehk on sestki abi.
Agur Kruusing