Disainkombain on isevärki masin, mis niidab maha kõik ettejäävad ideed ja neid läbi hekseldades saavutab hoopis ootamatu tulemuse. Igapäevased asjad meie ümber saavad läbi kombainimise uue funktsiooni, ent tähendus jääb samaks. Näitus Lesson 01 hõlmab meie esimesi lihtsaid õppetükke lapsepõlvest, mis põimuvad ning segunevad omavahel, praeguste avastuste ja koostegemise kogemusega. Eksponaatidega võib julgelt dialoogi astuda, neid täiendada või kasutada kui õppevahendeid.
Haapsalu Linnagaleriis toimuv näitus on Disainkombaini esimene avalik esinemine.
Disainkombain -> Pille Jüriso, Elike Virve, Virge Loo, Ülle Jehe, Ville Jehe, Aadam Kaarma ja Kärt Ojavee.

Sellise tekstiga tutvustavad ennast noored kunstnikud, kes moodustanud ühisuse nimega Disainkombain. Esimene näitus Hapsalu Linnagaleriis on niisiis esmakordne ülesastumine. Minupoolene üllatus oli positiivne, kuna eelnenud info, mis minuni jõudis rääkis noortest tekstiilikunstnikest. Mitte, et mul klassikalise tekstiilikunsti vastu midagi oleks, aga see, mia galeriis hetkel vaadata, on hoopis huvitavam. Kohe sisenedes hakkab silma vanadest arvutiventilaatoritest koosnev mmmm ... objekt, tasapind. Ja need ventilaatorid töötavad. Igaüks ise kiirusel ja intervalliga, tekitades vägagi atraktiivse illusiooni. Järgmiseks kõidab meeli tugitoolispordivalmidusega videotaies, kus kaks kunstniku pakuvad lahendusi keha ja kultuuri ühildamiseks. Seejärel suurtest sfäärilistest pindadest kokku pandus koobas, onn, ruum, stiilis teeme ise tuhat asja. Laste klotsidest kokkukleebitud objektid üritavad kõiki füüsikareegleid eirates moodustada mööblisarnaseid vorme. Seintel rippuvad mustrinäidised lubavad end täiendada ja loovutavad endast meelsasti tükke kaasasvõtmiseks. Kääride abil, mis ripuvad kõrval. Vimane eksponaat on valgusinstallatsioon, mis vaatamata tehnilistele viperustele end siiski avas. Pimendatud kambris moodustavad helendavad jooned vorme ja kujundeid. Tasapinnaliste ja ruumiliste vormide segunemisel tekkiv effekt on igati kogemisväärne.