 |
| Einike
Soosaar, Merle Suurkask, Tiina Kull |
Oma
asi |
|
 |
| 12.
12. 03 Avati Haapsalu Linnagaleriis kolme tekstiilikunstniku näitus ühise
nimetaja "oma asi" all. Oma tegevust kommenteerivad neiud selliselt: Inspiratsiooniallikad on Eesti põhjaranniku paepealne loodusvaade; kunstnike vanale sadamamuulile loodud hiiglaslik maastikukunsti objekt- voodi suurte kuivanud kuuseokstest patjdega; mahajäetud mõisa saali aja ja loodusjõudude poolt räsitud, ometi veel majesteetlik ruumivaade. Õhus on küllust segatud asjalikkusega, romantikat põimitud lihtsusega, väärikust koos uudsega, traditsioonilist läbisegi improvisatsioonilisega. Eesmärk on luua hinnalistest materjalidest( lina, vill, siid) koos käsitööga väärtuslikud esemed, mis kestavad üle hetkemoe trendide, sobides kvaliteetse ja huvitavaga. Kahte selle teksti autoreist, Einike Soosaart ja Merle Suurkaske seob veel ühisettevõte nimega Lumm, mille asjasthuvitatu leiab Tallinnast Vene tänav 6. Kolmas neist, Tiina Kull ei kuulu või ei kuulu veel "lummi" nime alla. Nimistust puudub veel isik, kes T E E B. Kõiki neid asju, mida näidatakse. Ja müüakse. Miks teda kaasa ei võetud, see jääb kunstnikel selgitada Paradiisiväravas kellelegi Peetri või Peetruse nimelisele isikule. Või siis kellelegi teisele ja mitte Nende väravate juures. Koos paljude teiste asjadega, mida seal küsitakse. Vähemalt Jõuluvana võiks kõike seda silmas pidada vitsahoopide arvu kalkuleerides. Aga kui nüüd eetika juurest esteetika juurde jõuda, siis .... noh hästi ilus ja pidulik. Kui siia lisada veel selliselt disainitud inimene, kes sellesse interjööri sobib, siis oleks kõik täiuslik. Ütlen interjöör, sest näituseruumidest on tehtud midagi hoopis muud, kui harilikult. |
 |
 |
| Harilikult
on meil kombeks panna seintele pildid ja laotada laiali installatsionid,
et inimene võiks tulla ja öelda: "huh". Või: "issaristike
küll, mida kõike välja ei mõelda". Või ukselt galeriitöötajale
Kerstile noogutada ja kiiresti lahkuda. Seekord ei pea külastaja kartma,
et tema ajude kallale kiputakse. Kõik, mida näha saab on päris. Mitte
interpretatsioon, visioon, abstraktsioon, radiatsioon, kalkulatsioon
... . Ainus, mida tunda saab on rõõm ilust. (kui see on teie maitse
järgi). Kõike saab (puhta)käega katsuda ja uurida. Selliseid kangaid
ei saa poest osta, nii, et vaadata arvustava pilguga oma kardinaid või
voodikatet veel ei maksa. Käige enne "lummis" ja siis vaadake.
Või vaadake siin galeriis ja minge seejärel "lummi" ja edasi
teatrisse. Pärast kinno või kontserdile. Kõikjal kohtate tükke sellest,
mida võiks kokku võtta sõnaga kultuur. Kultuuri ei pea kartma. Esimese
Eesti kodanikele on see küll võõras termin, aga ega neid galeriides
ei kohtagi. Nendega saab kokku Kristiinekeskuses, Kroonikas, TV2 seksisaadetes,
teid täispritsivates autodes, enamikes valitsusasutustes jne. Galerii
on selline indikaator. Siin tegeldakse kutuuriga. Väga paljude kultuuri
nähtustega. Kui galerii saaks kokku pakkida selliseks portatiivseks
masinaks, nagu metalliotsija, siis saaks sellega ringi käia ja tuvastada
inimesi, kelledel on sellised pahed, nagu huvi, uudishimu. Saaksime
leida inimesi, kes on Eesti riigile ohtlikud, nagu haritlased, õpetajad.
Huvitav, kui laadida sellisesse masinasse näitus "Oma Asi"
ja kõndida mööda Eestit. Milliseid inimesi me leiaks. On kuidas on,
aga aastat lõpetama jääv näitus väärib uudishimu ja huvi. Väärib ka
haritud vaatajat, seda viimset mohikaanlast kel puudub Eestis oma reservaat.
Häid pühi ja kohtumiseni järgmisel aastal. Agur Kruusing |
 |
| Haapsalu
Linnagaleriid toetab Hansapank |
 |