22. oktoobril avati Haapsalu Linnagaleriis nelja noore kunstniku näitus. Esinejateks seekord Kristiina Baum, Koit Ojaliiv, Lauri Pajos ja Kristjan Juusu. Arvamus, et kõik noored kunstnikud on sukeldunud jäädavalt digitaalse maailma sügavustesse osutub siinkohal valeks. Kõik esinejad presenteerivad maale. Ja täiesti traditsioonilise pildikeelega. Puuduvad maailmaparanduslikud ambitsioonid, piiride(milliste küll) kompamine. Puudub soov vaatajat tümitada või segadusse ajada. Pildid vaatamiseks. Nagu vanasti. Kas see on halb või hea, jääb igaühe enda otsustada. Selgemaks peaks aga saama see, et kunstimaailm ei ole lineaarne, joonlauakujuline, kus on pjedestaal, võitjad ja kaotajad. Kunstimaailm on ruumiline, meenutades näiteks kerratõmbunud siili, kel iga okas ise pikkusega. Iga okka jaoks on publik, kui ta viitsib seda otsida. Otsimiseks peab olema motiiv. Motiivideks on läbi aegade olnud igavus, uudishimu, ahnus, hirm jne. Need motiivid töötavad tervemas ja jõukamas ühiskonnas. Kus inimene ei pea ohverdama kogu oma energiat raha teenimisele ja ainus kultuurivaldkond, mida ta õhtul tarbida suudab on televisioon. See kaitset, unistusi ja unustust loov kast kodunurgas.

Kelle siis on avatud galeriid, teatrid, kinod ja muuseumid? Üha enam kinnistub meie ühiskonnas arvamus, et kunstnikele, näitlejatele, muuseumitöötajatele ja kultuuriametnikele. Kindlasti annab sellele tendentsile hoogu poliitikute (kummaline, et uue poliitika pakkujate) sage Göbelsi teatava lause tsiteerimine ja ka ehitatavate kultuuriobjektide nimetamine tondilossideks, peoks katku ajal jne. Meedia kjastab, inimesed panevad kõrvataha. Kultuur muutub vaenlaseks. Vaenlasi on ju alati tarvis. "Kultuur" ei hakka vastu. Tal puuduvad hoovad. Reaalsed vahendid. Rahalist seisu või elu ruineerivad vahendid. Need on juristidel, rahameestel, poliitikutel, maffial, ajakirjandusel. Seega, kui oleme valinud "kultuuri" oma vaenlaseks ja peksupoisiks, oleks nagu kõik korras. Kunstimaailm on aga kultuuri üks väike osa. Ainult üks indikaator. Eelnimetatud võimuvaldajad on samuti kultuuri üks osa. Täpsemalt nende sõnad ja teod. Nende käitumine ja huvid. Me oleme täpselt nii kultuursed, kui lai on meie silmaring. Kui see piirdub rahakoti suu laiusega, pole miskit parata. Sellised me oleme.
Minge siiski ja käige ära näitusel. See ei võta palju aega. Siis lugege läbi näiteks viimane "Areen" ja vaadake, kas saate millestki aru. Kui leiate tuttavaid sõnu, siis minge ja käige veel kord näitusel ja leidke põhjus, miks siiski üks osa meie ühiskonnast ei tapa end raha nimel, ehki see oleks praktiline ja rõõmustaks võimukandjaid. (pension jääb alles, tervishoidule ei kulu jvpm.) Kui olete seda mõistnud, siis teadke, et tegite endale kingituse ja olete astunud sammu tsivilisatsiooni suunas. Inglite poolel.

Agur Kruusing