Heigo Jelle     
http://www.hot.ee/jelle/
Fe Fe Fe Fe

Alates juulikuu viimasest kolmapäevast on Haapsalu Linnagaleriis võimalik vaadata tõeliselt kuuma elukutse esindaja Heigo Jelle töid. Sellises kuumuses (30 c vilus) ei sooviks keegi end ilmselt sepa tööpostile kujutleda, aga galeriis ei esine mitte selline vennike, keda oleme harjunud laadal nägema. Portatiivne ääs suitsemas ja hobuseraud turistile valmis. Siin on võimalus tutvuda sellise sepatootega, mis ületab kvaliteedimärgi kunst künnise. Jelle on tõestanud veenvalt, et väljendit

tarbekunst ei pea mitte häbenema ega solvanguna võtma. Suurt osa tema loomingust saab edukalt ka tarbida. Kui keegi raatsib. Endale ei valmista Heigo poleemika väljendi tarbekunst ümber probleemi. Ta lihtsalt teeb, mis talle huvi pakub ja teeb seda hästi. Nii lihtne kõik ongi. Tundub, et eelpoolnimetatud vaidlus riivab nõrgemaid kunstnike, ke ei suuda oma peas asju päris korralikult lahterdada ja on teadlikud ka oma küündimatusest. Siis tunduvad sõnad solvavad ja teised vaenulikud. Oma suhet kommertsiga iseloomustab Jelle kui kontrollitavat nähtust. Rahateenimist ei saa pidada halvaks, aga piiri peab tajuma. "Saan lubada endale kliendi valimist". "Kui keegi soovib ikka tõelist jama, siis ei pea ma seda tegema". "Selleks on piisavalt teisi tegelasi, kellede nime nimetada ei soovi". Tegelikult ta ütles küll, aga mina ei ütle. Kurb ainult, et need vennikesed on suure produktsiooni ja tugeva lobitööoskusega. Sellele lisandub harimatu aga rikas ärikas ja ongi kusagil mingi junn püsti, rahuldamaks kellegi edevust. Eesti kultuuriruum oma väiksusega on tegelikult piisavalt tundlik, et mitte lubada kellegil seda oma jama tihedalt täis toppida. Kui tegemist on maali või graafikaga, siis ok. See ei ole tänavale paista. Kuid sepis, nagu ka skulptuur, fresko või vitraazh, omavad tihti pretensiooni monumentaalsusele ja siin ei saa lubada "igamehemaitseeelistust". Siin on tegemist linnaruumiga, mis ei kuulu ainult hoone omanikule.

Kõik, mis paistab välja ja on avalik tuleb teostada selliselt, et edasised põlved ei peaks raiskama suuri summasid lammutusele. Ja rikkurite lapsed ei pea oma isade- emade halba maitset häbenema. Viimane puudutab kül pigem arhitektuuri kui sepist ja skulptuuri, aga loogika on siiski sama. Liiga odavad on linnaametimehed praeguses ühiskonnas ja liiga rumalad, et tunnistada oma võhiklikust. Huvitav, kas kunagi tekib Eesti ka selliseid rikkaid, kel on lisaks sahkerdamisoskusele ka ajud töökorras. Äkki saaks kuidagi geneetika aidata.
Aga see on teine jutt. Ja üldse on juttu kole palju igal pool. Minge kohe ja vaadake see näitus üle. Galeriis on jahe ja mõnus.

Agur Kruusing

Haapsalu Linnagaleriid toetab Hansapank