Heigo
Jelle
http://www.hot.ee/jelle/ |
Fe
Fe Fe Fe
|
Alates juulikuu viimasest kolmapäevast on Haapsalu Linnagaleriis võimalik vaadata tõeliselt kuuma elukutse esindaja Heigo Jelle töid. Sellises kuumuses (30 c vilus) ei sooviks keegi end ilmselt sepa tööpostile kujutleda, aga galeriis ei esine mitte selline vennike, keda oleme harjunud laadal nägema. Portatiivne ääs suitsemas ja hobuseraud turistile valmis. Siin on võimalus tutvuda sellise sepatootega, mis ületab kvaliteedimärgi kunst künnise. Jelle on tõestanud veenvalt, et väljendit |
|
tarbekunst
ei pea mitte häbenema ega solvanguna võtma. Suurt osa tema loomingust
saab edukalt ka tarbida. Kui keegi raatsib. Endale ei valmista Heigo
poleemika väljendi tarbekunst ümber probleemi. Ta lihtsalt teeb, mis
talle huvi pakub ja teeb seda hästi. Nii lihtne kõik ongi. Tundub,
et eelpoolnimetatud vaidlus riivab nõrgemaid kunstnike, ke ei suuda
oma peas asju päris korralikult lahterdada ja on teadlikud ka oma
küündimatusest. Siis tunduvad sõnad solvavad ja teised vaenulikud.
Oma suhet kommertsiga iseloomustab Jelle kui kontrollitavat nähtust.
Rahateenimist ei saa pidada halvaks, aga piiri peab tajuma. "Saan
lubada endale kliendi valimist". "Kui keegi soovib ikka
tõelist jama, siis ei pea ma seda tegema". "Selleks on piisavalt
teisi tegelasi, kellede nime nimetada ei soovi". Tegelikult ta
ütles küll, aga mina ei ütle. Kurb ainult, et need vennikesed on suure
produktsiooni ja tugeva lobitööoskusega. Sellele lisandub harimatu
aga rikas ärikas ja ongi kusagil mingi junn püsti, rahuldamaks kellegi
edevust. Eesti kultuuriruum oma väiksusega on tegelikult piisavalt
tundlik, et mitte lubada kellegil seda oma jama tihedalt täis toppida.
Kui tegemist on maali või graafikaga, siis ok. See ei ole tänavale
paista. Kuid sepis, nagu ka skulptuur, fresko või vitraazh, omavad
tihti pretensiooni monumentaalsusele ja siin ei saa lubada "igamehemaitseeelistust".
Siin on tegemist linnaruumiga, mis ei kuulu ainult hoone omanikule.
|
Kõik,
mis paistab välja ja on avalik tuleb teostada selliselt, et edasised
põlved ei peaks raiskama suuri summasid lammutusele. Ja rikkurite
lapsed ei pea oma isade- emade halba maitset häbenema. Viimane puudutab
kül pigem arhitektuuri kui sepist ja skulptuuri, aga loogika on siiski
sama. Liiga odavad on linnaametimehed praeguses ühiskonnas ja liiga
rumalad, et tunnistada oma võhiklikust. Huvitav, kas kunagi tekib
Eesti ka selliseid rikkaid, kel on lisaks sahkerdamisoskusele ka ajud
töökorras. Äkki saaks kuidagi geneetika aidata. |
Haapsalu
Linnagaleriid toetab Hansapank
|
|