| |
| JOOSEP |
MARIS
KERGE |
|
| Jälle
on Haapsalu Linnagaleriis võimalus vaadata head kunsti. Oma fotoinstallatsiooni
avas esimesel septembril Taeblast pärit noor kunstnik Maris Kerge.
Suuremõõtmeliste mustvalgete fotode seeria seinal jutustab meile hetkest,
kohast, juhusest, lootusest, pettumisest, vist enam vähem kõigest.
Joosepi tulemine ja minemine ei sunni publikule peale midagi rohkemat,
kui vaatajas eneses peidus. Mustvalge foto esteetika toetab nostalgilist
õhustikku ja näib, et puudu on veel muusika, või mõned laused. Aga
siis oleks see juba üks teine teos. Joosepi nimi otsib seoseid teiste
võimalike joosepitega kultuuriruumist. Autori sõnul siiski ei ole
siin viiteid Piiblile ega kirjandusele. On lihtsalt Joosep, kes suvalisel
inimtühjal külateel meile vastu sõidab, peatub ja tagasi pöördub.
Minge vaadake ja te leiate, et .... |
 |
 |
|
 |
||
| "Sümboolne
Joosep Külavahetee Joosepiga paelub esimesel ringil vaataja visuaalse poeetikaga. Must-valge foto meediumina kasutamine garanteerib “eht-eestiliku” maastikumotiivi esteetilise mõjususe ning häälestab kaasaelamisele. Näituse ülesehitus tõmbab vaataja situasioonis osalejaks, kes teeb kaasa mitmetähendusliku kohtumise Joosepi ja joosepiga. Fotoseeria on kui peatatud film, mille kaadritest õhkub vananaistesuve lämbust ja vaikust-enne-tormi. Metsa ja põllu vahel looklevat kruusateed mööda ligineb jalgrattal inimene. Ootus ja tähelepanu, millega lähenejat piieldud, kulmineerub mitmes lähikaadris. Kuid joosep ei tule (või ei lase?) vaatajat hetkekski p ä r i s enda lähedale. Määramata aja pärast pöörab ta ilma selgeltmõistetava põhjuseta ringi ning väntab tagasi silmapiirini. Distants, mis jääb (või mille ta jätab) just siis, kui loodetud/oodatud kokkusaamine peaks toimuma, jätab maha vaataja, kes on tabamamatult nukraks jäänud ning kelle ootusärevus on asendunud kerge tühjusetundega. Kohtumise hetk nipernaadliku joosepiga kulges nii loomulikult ja ainuvõimalikult, et vaatamata raasule kurbusele ei saa midagi kahetseda ning kui aega oleks võimalik tagasi kerida, tuleks ja läheks ta ikka jälle järjekindla paratamatusena. Inimsuhted on moodustavad alati ringe ning on seega pigem tsüklilised kui lineaarsed. Samas on need ringid tihti nii ebamäärased ja artikuleerimatud, et alles hiljem tagasi vaadates saab neid aduda ja äratunda. Mingis aja- ja ruumihetkes sulavad ühte algus ning lõpp, joosep paistab ühesuguse täpina nii tulles kui minnes. Fotodeseeria kirjeldab universaalset kogemust, mis seobki iga vaataja. Joosep, see mees rattaga silmapiiri tagant, avab fotoseeria sümboolsema tihi. Olles ühelt poolt näituse pealkirjas esile tõstetud konkreetse isikuna, saab fotodel Joosepist joosep, inimsuhete sümbol. Inimestevahelise tundmaõppimise, lähenemise ja kaugenemise teemat on raske visualiseerida klisheedesse uppumata ning ilma, et see muutuks labaseks. Leides lihtsa, kui poeetilise külatee-jalgratuuri kujundi ning kaasates (märkamatult) iga vaataja aktiivseks tõlgendajaks, on üks inimeksistentsi “tüviliine” lahendatud meeldivalt värskelt, samas kaotamata oma paljutähenduslikkust. Summeerides oma kestvamaid kontakte, olulisi kokkupuuteid teiste inimestega, tõmmates jooni alla ning leides ühiseid nimetajaid annab fotodeseeria võimaluse meelde tuletada oma joosep ja tuvastada isiklik trajektoor sotsiaalsel maastikul. Nõnda toimib näitus väikese sisekaemuse, mõtlushetkena, mis suudab iga vaatajaga privaatselt kontakteeruda, tegelikult vajamata selgitavat saateteksti või kõrvalt tulevaid tõlgendusi. Tuleb lihtsalt joosepiga kohtuda. Maarin Ektermann" |
| fotod Anu Joost ja Agur Kruusing |
| Haapsalu
Linnagaleriid toetab Hansapank |
 |