Olen leidnud paiga, kus valgus kőnetab mind. Haapsalu on merre sirutuv poolsaar ja meri selle ümber peegeldab valgust üle linna. See valgus on toonud mind Haapsalusse maalima mitmel suvel.
Selle näituse maalid on Haapsalu maastikud. See ei puuduta vaid maju, tänavaid vői Vormsit horisondil, vaid igal hetkel muutuvat varju- valguse mängu.

Nőnda kőneleb oma töödest Helsinkist pärit kunstnik Juha Sven Korhonen, kelle näitus avati seitsmenal mail Haapsalu Linnagaleriis. Juha on veetnud Haapsalus mitu suve ja külalisena tabanud selle unise väikelinna saladuse. Selleks on valgus, mida ei kohta teistes Eesti väikelinnades. Oma maalidel püüab ta jäädvustada ja peegeldada vaatajaile oma nägemust. Poolabstraktsetel maalidel vőib kohata fragmente nii majaseintest, koloriitsetest kodanikest kui ka täiesti nonfiguratiivsusele kujundile mängitud meeleoludest. See on näitus, mis peaks korda minema küll igale Haapsallasele ja ka neile, kes veetnud siin mőne suve. Tundnud siin kevade niiskust, suvise pärastlőuna roidumust, augustikuist laiskust .... Kes on lugenud Ingmar Bergmani raamatuid, see tajub ehk seda tuttavlikku tunnet, mis tekib Juha töid vaadates. Ja just siin, selles linnas. Ma ei kujuta millegipärast seda näitust mujal ette, kui Haapsalus. Tallinnas muutuks see üheks ekspositsiooniks teiste hulgas. Tartus jääks see vőőraks, Pärnus ükskőikseks. Kui Haapsalu saab endale kunagi ruumid ja ennekőike tahtmise luua oma kunstimuuseum, siis peaks se olema just sellise suunitlusega. Haapsalut, tema imagot loova ja toetava keskusena. Sinna ostaks ma esimesena just ühe Juha töödest. Ta on kunstnik, kes on avastanud ja suutnud näidata Haapsalut ümbritsevat valgust. Siin ei pea rääkima diskursustest, kontseptsioonidest ega muust kaasaegse kunsti juurde laulatatust. Siin tuleb vaid vaadata ja tunda.

Agur Kruusing
Fotod A.Tarmula