| |
|
Haapsalus
on avatud Jüri Kase maalide näitus. Jüri Kask kuulub nüüdseks
juba ehk vanema põlvkonna maalijate hulka. Samas ei tahaks sugugi
nõus olla sellega tema töid vaadates. Kui tema eakaaslased toimetavad
usinalt kusagil kaheksakümnendate keskel sündinud ideedepöörises
siis Kask maalib maale, mis ei taha kuidagi moest minna. Mood
oleks muidugi halb väljend, aga ütleme siis, et tema tööde visuaalne
külg ei ole millegipärast etableerunud. Kas on tegemist nö kindlapeale
minekuga ja kunstnik kardab paaniliselt muutuda? Tundub, et
mitte. Vaatamata „olulistele“ teemadele mõjuvad Kase maalid
üllatavalt värske ja kaasaegsena. Võib-olla on see pisukene
nostalgia dekoratiivsuse suhtes. No lihtsalt, et on ilus vaadata.
Äkki on see probleemipuudus. No ei ole probleemi ja kõik, aga
ikka on hea vaadata. Äkki on Kask hoopis hea kunstnik.
|
 |
Lihtsalt
hea kunstnik, kes ajab oma asja. Tundub nii. Vaata kuidas sa
vaatad, ikka ei oska kusagilt otsast kritiseerida. See on selline
näitus, kus vist tõesti ei ole kunstnikul vaja midagi enam seletada
ja täiendada. See ei ole pressile suunatud, vaid … mmm. Noh
vaatamiseks. Nii nagu selline muusika, kus helid lihtsalt sünnivad
ega ürita suhestuda millegi muuga kui oma eksistentsiga. Olen
Jüri Kase töid palju näinud ja alles praegu, siin Haapsalu Linnagaleriis
on nad kõik koos. Suurem või väiksem osa neist. Ja sellises
koosluses on nad lihtsalt kadedaks tegevalt head. Ilmselt ei
pea maailma parandama ainult kritiseerides. Tihti on ka vana
loomise nõks hea.
Agur Kruusing |
 |
 |
 |
 |
|
