ja eravaldus pühamast pühamad asjad. Mitte mingid naljapärast pilditada teemad. Aga mis teha. Noorus on hukas ja vaated elule pealiskaudsed. Tähtis on see, mida saad pihku suruda, ümbert vőtta. Vői vähemalt aiaga piirata. Märgistada. Omada selle kohta dokumenti. Mis sest, et dokumendist teab vaid advogaat ja elusloodusel ei ole inimese loodud piiridega asja. Elul peab ikkagi mőte olema. Kui nüüd ei oma, ei oma kunagi. Vőibolla. Ja üleüldse. Sellised, kes ei mőista inimese kombel elada ja muudkui kraabivad juba ammu armistunud haava, seda, kust südametunnistus välja lőigati, need tuleks Euroliidust välja jätta. Sinna minnakse tööd tegema, rind orjauhkusest kummis, mitte niisama plärama.

Sinna minnakse saama ja saama nimel peab olema valmis end ka koerana tundma. Saamine on kőige tähtsam. Nii palju tahaks ju veel elu jooksul korda saata. Asju osta ja riiulile panna. Las arvavad peale, et eestlane loll on. Ja egas, koerale tehakse mőnikord ka pai ja kiidetakse. Kui meelde tuleb. Ja pissile viiakse. Selge. Aga selliseid pilte eestlane ei vaja. Tuppa suur panna. Seal juba pilttapeet eeski. Kőik selge ja klaar. Mul on metskitsed peal ja naabril ainult puud. Seda küll kinni katta ei saa. Kui ehk kuuri... Sest kui see Kängsepp kuulsaks saab äkki, siis oleks kole loll tunne tööl, kui keegi ütleb, et tal on ja mina magasin aja maha. Lolliks peetaks. Ja kui naaber lolliks peab siis on kurjasti. Mőtleme ja arutame seda asja veel. Käime näitusel ära, sööme ja siis vaatab. Ära käia tuleb salaja, et keegi ei näeks. Mőeldakse veel pärast ei tea mida.

Agur Kruusing