Ühel päeval tulid Haapsalusse tekstiilikunstnikud. Isegi võiks öelda, et kõigepealt oli kangas ... . Või siis jälle, et alguses ei olnud midagi ja kunstniku vaim hõljus vete kohal. Esimesel päeval lõikas kunstnik kangast ja ei teadnud veel isegi, kas sellest midagi tuleb või eiIgatahes oli ta veendunud, et toimib õigesti. Teisel päeval venitas kunstnik kanga raamile. Raam oli liiga suur. Ta pöördus mõttes selle poole, kes elas tema peas ja ledis jõudu ehitada uus raam. Raam sai väike. Ärritunud kunstnik lõikas kanga väiksemaks. Kõik sobis.
Kolmandal päeval valutas kunstnikul pea ja kuna ta oli eelmisel päeval raami tehes riivanud saehambaga õrnalt oma rüüd, leidis kunstnik õige olevat võtta vaba päev. Õhtul ta siiski vaatas seina ääres seisvat raami ja pobises midagi pealtnäha mõttetut. Nagu näiteks "hohohooo" või "jep".Viiendal päeval käis kunstnik linnas ja ostis endale uue kuue. See ei olnud mingi lihtne kuus, vaid ilus ja päris suur. Nüüd sai ta järgmiseks päevaks riputada seinale ka päeva tähistava märgi.
Kuuendal päeval tegeles kunstnik keemiaga ja kuna sellest valdkonnast ei tea keegi mitte midagi, siis jätame kuni lõunani kõik vahele. Pärast lõunat läks kunstnik magama ja nägi unes Galeriid, mis rääkis temaga inimkeeli. Tegelikult kasutas Galerii sõnu. Nagu papakoi. Papakoi oli samuti Galeriis, kuid vaikis.Seitsmendal päeval ärkas kunstnik ja helistas teistele kunstnikele. Ta rääkis oma unenäost, pannes omaltpoolt vähemalt pool juurde. Ta rääkis oma võitluset papakoiga ja et ukse taga tahtsid Ain ja Kaabel internetti pääseda. Kunstnik ei olnud lubanud. Internetti lihtsalt ei oldud veel loodud. Oli jahi ja karja hooaeg. Ka ajastu.
Seda kuuldes tulid kõik kunstnikud Galeriisse ja tegid seal näituse. Neile, kes ei tulnud, lilli ei antud ja nemad pildi peale ei jäänud. Samuti ei näinud nad Publikut, kes kohal viibis. Publik, aga nägi Kangaid ja papakoid. Mõlemad vaikisid endiselt, kuid suutsid domineerida.