Helena Hage ja Elin Kard paluvad andeks

janutaja
14. novembril avati Haapsalu Linnagaleriis Elin Kardi ja Helena Hage näitus " Anna andeks". Mõlemad autorid õpivad EKA- s magistratuuris nahakunsti eriala. Nahk on ka selle näituse läbivaks teemaks. Mõistetavatel põhjusel ei näe aga külastaja valgetel postamentidel ilutsevaid kauneis köiteis märkmike, raamatuid, rahakotte. Leiab hoopis maalitud pinnale kleebitud fotod, kus nii foto kui ka lõuendipind tegelevad inimese enda nahaga. Õudne, eks?
Me oleme rahul, kui seal või veisel on nahk maha võetud ja see ümbritseb ilusa vormina meie rahanatukest või ihuliikmeid.Isegi autoistmel näeb see kena välja. Samuti on meil järjehoidjad, kraed, rihmad ja kindad … . Inimesi on vist arvuliselt rohkem kui teisi lojuseid. Me oleme targemad ja tugevamad ja see annab ju õigustuse ja isegi kohustuse nõrgematel nahk üle kõrvade tõmmata. Aga meie endi nahk on ju … midagi muud. See on oma ja ainuke. Seda saab armastada, vihata, tunda.Samuti ei jäta meid ükskõikseks meile lähedaste nahk. Me teame, kus asuvad sünnimärgid, armid. Meie nahk on seotud kõigega, mida saame nimetada kindlalt omaks.Tundub, et nende viimaste 		kategooriatega ongi tegelenud kaks noort kunstniku. Eelnev roheline teema jääb esialgu kirjutaja südametunnistusele. Elin Kard ja Helena Hage on liitnud eelkirjeldatud materjalile veel luuletused erinevatelt autoritelt, milledest olevat pildid inspireeritud. Samuti näeb vaataja nahale pressitud tekstijuppe või sõnu. Just viimane on osutunud millegipärast taluvuse piiri ületamiseks. Miks? Küsitakse, et kas oli valus ka. Et kelle keha. Et kes meelis põhja, kes pildistas. Ja ka kommentaare, et justkui koonduslaagri pildid. Siit algab minu meelest kõige huvitavam osa.
Nimelt visuaali toime inimesele(stele). Vaatamata meid ümbritsevast pildilisest mürast ei vaevu indiviid süvenema. Kuna pildid on galeriis, ja seal näidatav üldiselt erineb sellest, mille abil meid ostule meelitatakse.

võsalise

Siis nendest piltidest mis ümbritsevad meid sõltumata meist ja meie teadmistest nende kohta. Ikkagi leiab vaataja üles mingi sellise tahu, mis assotseerub halva, ebameeldivaga. Number nahal. Õudne. Kolhoosiaegne noorkari, koonduslaager jne. Miks mitte tuletada meelde mis juhtus siis, kui lapsena litsusime kopika vastu nahka ja hoidsime seda seal mõnd aega? Miks mitte seostada seda luuletustega, mis eranditult kõik olid armastusest? Kas on tõesti õigus nendel reklaamiotootjatel, kes on arvamusel, et idaeuroopa riikide jaoks sobib

ainult selline pildiinformatsioon, mis on arusaadav neile, kelle ainus visuaalne lektüür on Lõuna Ameerika "filmikunst". Õnneks ei olnud selliseid kommentaare nii palju, et oleks põhjust üldistama hakata. Enamus reageeris nii, nagu meil kunstile ikka reageerida on kombeks. Kombekalt.
Näitus jääb avatuks ja loodan suurt külastuste arvu. Kuna näitus on hea.

Agur Kruusing


puudutab


kõikvõimalik...