09. märtsil avas Eve Kask Haapsalu Linnagaleriis oma näituse. Näitusel puudub nimi ja puudub ka läbiv teema. See on hea. Galerii on piisavalt suur, et ajada seal mitut asja. Samuti on vaatajal rohkem erinevat vaatamist, kui ühe kindla teema puhul. Esitatud on fototöötlused ja kollaashid. Esimesena teosena saab näha graafikapaberile trükitud visuaalset mängu erinevate Eesti meeste nimede teemal. Lisatud on vaatamise "őpetus". Kindlasti köidab järgmisena pilku "All you ned is Love" nimeline suur opkunsti sugemetega töö. Selles on midagi piisavalt ausat, et mőjule pääseda. Ilma raske ja koormava alltekstita mőjub ta värske ja ilusana. Vőibolla ei ole see juhus, et varsti avatavale kunstnike liidu näitusele on oodatud just positiivsed ja elujaatavad tööd. Ilmselt on inimestel probleeme ja painajaid niigi palju ning näitusesaalis ei ootaks neile lisa. Näituse kőige sugestiivsem ja publikumenulisem on kindlast töö, mis koosneb silmapaaridest, milledele on kirjutatud silmaomaniku soov. Silm on juba selline sugestiivne kujund ja sümbol, mis igal juhul toimib. Seda on ekspluateeritud väga palju ja erinevates kontekstides. Seega Eve poolt üsna riskantne ettevőtmine. Hirm plagieerida, korrata jne ei sega kunstnikul leidmast oma lahendust.

Avamisel kogus just see töö enda ette enamuse vaatajatest. Minu kartus, et inimesed ei viitsi lugeda oli ekslik ja vaatajate huvi vőőraste soovide vastu näis olevat täitsa siiras. Soovid on ju meil kőigil ja ilmselt otsiti äratundmist, samastumist. Enam küsimusi tekitava ülesehitusega on ilmselt mahukaim seeria kodanikest. Visuaalselt efektne ja lihtsa sőnumiga. Aga millele viitavad kardinad? Kas pidulikusele, punaminevikule vői millelegi muule? Miks on persoonid- kodanikud vaataja poole seljaga? Kas tegemist on lihtsalt anonüümsuse sooviga, sümboliga, vői kujundusliku vőttega. Miks on tekst selgadel veresarnaselt voolav? Kaasaegses kujundimaailmas ei ole väga palju ruumi juhuslikusel ja kuna teos pretendeerib ilmselgelt sisulisele sotsiaalsusele, jäävad need küsimused őhku rippuma. Kuna töödel puuduvad ka nimed, siis tahaks justkui mingeid vastuseid. Natuke sama tunne jääb ka pika mustvalge prindi puhul. Kui on tegemist dokumentalistikaga, siis miks just selline stilisatsioon? Ma ei arva i, et esteetika ei kuulu kaasaegse taiese juurde, aga kuidas see esteetiline vőte toetaks töö sisu? Aga mis, minu jutus on hetkel liigpalju eestlaslikku vigisemist. Näitus on tugev ja konkurentsivőimeline, hästi läbi mőeldud ja vormistatud. Loodan Eve Kase töid näha ka edaspidi erinevatel näitustel ja ilmselt näen ka käimasolevat näitust taas juba mőnes teises galeriis.