Koletult palju ilu on hetkel vaadata Haapsalu Linnagaleriis. Ja seda kuuks ajaks. Selle koletu tööga said hakkama EKA magistrandid Kertu Ehala ja Ave Teeääre. Kokku on keedetud koletu kunstirokk kunstisigadele, kel teadupärast kõik sisse läheb. Hetkel, mil vabarigi president väärtustab endisi punalasi aurahadega, väärtustavad noored kunstnikud punaaegset esteetikat. Raiuvad selle kivisse. Ei raiu, vaid kraabivad kuidagi sinna vaskplaadile. No selliselt, nagu seda graafikat tehakse. Seda, mida tavaliselt peaks vaatama niimoodi õhates. Käed pühalikult kokku surutet. Muidu igavat ja halli graafikat, kus peidus teabeiva, mis vaatajaid õilistab ja ülendab. Seekord ei saa õhata, ei ahhetada. Huvitav, kas noored ei tea, et sellist tapeeti osteti omal ajal mitte ilu pärast vaid seetõttu, et muud ei olnud saada. Samuti ei olnud stendid mitte naljaasi, vaid olulise teabe kandjad. Ja inimestel ei ole tegelikult niisugused suured sinised kõrvad vaid väikesed ja roosad. Enamikul. Ja üleüldse ei ole kunst mingi naljategemise koht vaid ....noh ..... kunsti tehakse selleks, et inimesel oleks hea ja huvitav. Et ei tuleks masendust ja ei peaks end lollina tundma ja et kui lähed töölt minnes - poest tulles raskete kottidega kiiresti galeriist läbi saaks osa millestki erilisest. Tegelikult seda kõike praegusel näitusel saabki. Kotid võib maha panna. Küll galeriiperenaine vaatab, et kurk kohupiima sisse ei läheks ja melon veerema ei hakkaks. Käid ringi ja mõnus on. Soe. Valge. Naljakad pildid ikkagi ka natuke. Eneste kohta tavatsevad Ave ja Kertu öelda, et "Mina, kui kunstnik olen küsija, probleemi esitaja, kas kriitiline või mitte. Kui ma ei suuda panna vaatajat mõtlema on kunst mõttetu. Olen protokollija, registreerides juhusliku lolli küsimuse. Huvitav on mitteplaneeritus, just juhuslikkus, selekteerida kogu infotulvast välja paremik".