''Seikluspilte meilt ja mujalt''
Carmen Lansperg
Haapsalu Linnagalerii 06.04 - 30.04.2011

Joonistamine on sünteetilise informatsiooni üks esimesi, kui mitte täitsa esimene vorm. Kui  meie esiisa avastas, et märg kämmal jätab kaljuseinale käesarnase jälje , või, et pehmele pinnale saab kraapida kujutisi, et nõgi ja süsi aitab kujutist esile tõsta, asus ta seda võimalust usinalt kasutama vajaliku info edastamiseks. Ilmselt ei mõelnud ta päriselt nii, nagu siin kirjas ja, noh, selle mõtteni jõudmine võttis tal tõenäoliselt mõnisada aastat aega, aga laias laastus umbes nii see juhtuda võis. Sellega üritan ma viidata faktile, et joonistamine oli kommunikatsiooni vorm sihilikult tekitatud kujutiste abil. Ja on seda tänapäevani. Siia on lisandunud veel vägagi amorfne mõiste kunst ja muutunud on kommunikatsiooni võimaluste kvaliteet. Jättes alles kontseptid tahe, siht, automatism ja oskused, lahutades mõisted püha, ilu, kunstniku maagiline puudutus, looja ja muu ebausu tunnustega udu, saame enamvähem korraliku ettekujutuse sellest, mis joonistamine on.
Kuidas selle kontseptsiooniga haakuvad Carmen Lanspergi joonistused Haapsalu Linnagaleriis? Ilmselt on tegemist koolitatud kunstniku silmaga kontrollitava, mmmmm, nö kasvu või tekkepõhise kompositsiooniga, kus iga tekkinud detail tingib järgneva. Protsess lõpeb kas dekoratiivses faasis või ilmub tähendusele viitav kujund. Kogu tegevus on pigem spontaanne, emotsionaalne, kui kaalutletud ja eesmärgipärane. Seda juhul, kui eesmärgiks ei ole soov lugeda ja tõlgendada enda alateadlike tungide ilminguid jäädvustunud kujul. Sellega on tegeldud varemgi, sürrealismi perioodil, mil kõik alateadvusega seonduv oli kuum teema. Samuti on sellega tegelenud tajupsühholoogid ja ka psühhoterapeudid. Ja …
Aga samas võib vaadata neid ka lihtsalt visualiseeritud tasakaalumänguna, mis balansseerib kunst, kunstnik ja publik kolmnurga  tahkudel. Kas on ilus või kole, kas mina olen loll või tema ei oska, kas ma sain õigesti aru, kas SEE ongi siis kunst, ma olen seda juba näinud, issand kui lahe, ma lähen proovin ka, niimoodi oskavad kõik, minu lapski teeb paremini, ah nüüd ma sain vist pihta …. .
Minu kogemuse põhjal on need kõige sagedamini esinevad mõtted, mis inimestel peas keerlevad uuema kunsti näitustel. Kui aga nendel piisavalt käia ja mitte karta tervet uudishimu, leiaks paljud küsimused varsti vastuse, hirmud kaoks, sallivus suureneks ja huvi kasvaks. Niimoodi muutuks inimloom paremaks või mis? Varsti me leiaks võib-olla, et sportlase topinguskandaal ei olegi väärt kolmekümmet minutit pooletunnises uudistesaates. Millele järgnevad spordiuudised. Või mõistaks, et ilm ei saa kuidagi olla ilus ega kole. Ja äkki avastaks, et „Surmarelv“ tuleb tõepoolest juba kolmekümne teis korda sel aastal. Ja et me ei ela selleks, et …. Me lihtsalt elame. Ilma jumaliku, riikliku või perekondliku eesmärgita.
Minge vaadake näitust ja katsetage. Teiega ei juhtu midagi halba.
Agur Kruusing

 "Seikluspilte meilt ja mujalt"

Haapsalu Linnagaleriis on näitamisel Carmen Lansbergi joonistused. Need on reisipildid, mis kujutavad seiklusi osaliselt tuttavates, osaliselt tundmatutes maailmades, kohtumisi tuttavate ja tundmatute tegelastega. Need on seiklused, mis ulatuvad reaalsusest fantaasiatesse, reisid ettekujutlusmaailmades, avastamata maastikel koos veidrate iha objektidega. Joonistused on nende imeliste ja imelike fantasmide kompositsioonid paberil - lõbusad, naljakad ja kohati värvilised, kuid oma kummalisuses ka pisut õudsad ja hirmuäratavadki. Kunstnik kutsub kõiki neid seikluspilte meilt ja mujalt vaatama ja kaasa seiklema!

Carmen