Leonhard Lapin "Protsess"
Õues hakkab juba soojemaks minema. Talv hakkab otsa saama. Lumi lõhub katuseid ja lootusi eurole üle minna. Linnud laulavad hääli lahti ja tõrjuvad võlgnikke kaugemale pesakastidest. Ja Linnagaleriis on Lapin. Täpsemalt tema litosari "Protsess". Ise on ta kusagil mujal. Ära. Tal on tegemist. Aga töödest rääkides, see on nüüd selline seeria, mille kohta ütleksid kõiketeadjad, kes end ekslikult lihtsaks inimeseks nimetavad, et sedasi võiksin MINA ka teha. Või esitaksid traditsioonilise küsimuse: kas see siis nüüd ongi see kunst. Kõiketeadjad võiksid siis ka vastust teada. Ei. See ei ole SEE kunst. See on lihtsalt ÜKS võimalus mängida mõistega "kujutamine". Nii, nagu matemaatika on abstraktne süsteem, mis siiski kirjeldab elusloodust, nii on ka abstraktne kunst omataoline konstruktsioon, mille abil on nägijale võimalik näidata. Näidata, et niimoodi saab ka mõelda. Ja selline mõtlemine on resoneerunud Kandinskist, Malevitšist saati kuni tänaseni välja. Võib julgelt öelda, et võngub õrnalt siiani. Ei midagi revolutsioonilist, aga ilus vaadata ja meenutada. Mõelda, et midagi sellist oli kunagi sensatsioon, ehmatav ja pelutav. Et see oli inimesele nii ohtlik, et tuli lausa riiklikult keelustada, maha vaikida ja peita. Kujutan ette küll, kui destruktiivsed võisid olla need ruudud, kolmnurgad, jooned ja lained. Kui need oleks ikka kusagilt valla pääsenud. Ei taha mõeldagi, mis kõik oleks võinud juhtuda. Nüüd need enam ohtlikud ei ole. Kapitalism on need ära kodustanud. Teravad nurgad maha lihvinud. Lained sirgemaks silunud. Hirmunud ametnikud ja kaunishinged julgevad seda juba ettevaatlikult, eemalt vaadata. Kaitseprillidega. Õhtul, kui galeriis lambid enam ei põle. Ja kui keegi ei märka, ega ära tunne.

Ärge kartke! Abstraktsionism on juba ajalugu. Ammu rahatähtedeks ja äriks konventeeritud. Raha te ju ei karda. Raha teile ju meeldib. Ja äri, nagu teate, ongi elu. See tuttav tunne noorusest. Adrenaliin möllab. Musklid paisuvad. Ja kunst müüb. Oi kuidas müüb. Ka abstraktne kunst. Ka see, mille eesel sabaga vehkides on loonud. Maalid ja mudelid, kujud ja kulinad. Isegi surnud jänesed ja sitapurgid. Kõik on äris võrdsed. Enam pole vaja kätt kabuuri poole sirutada. Nüüd piisab rahakotist, mis vööl. Vööl, mille pandlal kiri "Jumal on meiega". Ja meie dividendide ja eripensionitega. Tulge välja ametnikud ja lihtsad inimesed. Tulge välja ministeeriumidest ja büroodest. Las üks koosolek jääb lühem. Las lumpen rabab. Kevad on tulekul ja Lapin on Linnagaleriis. Haapsalus.Tulge vaadake ja meenutage rõhumisaegu. Nüüd on vabadus õuel. Ei pea kartma enam kolmnurga koledat palet ega ruudu rõvedat rõhumist, laine libedat litsakust ja joone jonklevat jubedust. Varsti on Kalev kodus ja meie viie rikkama seas. Ja Lapin veel kuu aega Haapsalus. Mis edasi saab, ei tea.
Agur Kruusing