Praeguseks juba aastakese kõikjal ringirännanud projekt "Mullatoidu restoran" on jõudnud Haapsalu publiku kriitilise pilgu ette. Esmakordselt tajusin ma näitusekülastajate nägudel rahulolu. Esmakordselt selles mõttes, et kõigile meeldis. Nii noortele kui vanadele. Ei usu, et selline reaktsioon tulenes vaid eelnenud tugevast meediasurvest, kuna näitusest oli kirjutatud ja nähtud juba palju. Töid üles riputades selgus Peetri jutust, et konkreetne projekt ei ole aga tema loomingu kõrghetk, kuna puudu jäi millestki sellisest, mis kunstnikele väga oluline. Võib-olla personaalse riski ja vastutuse tajumine. Et oli kole suur ja peaaegu ette valmis. Vaja ainult fikseerida. Palju logistikaprobleeme, mis kohati häirisid keskendumist. Või siis jälle vastupidi, et ei saanud kõike algusest lõpuni ise teha. Justnagu hamburger, mis kuidagi suhu ei mahu. See oli magus ja ka õõvastav äratundmine, kuulda paljudes kollektiivsetes projektides osalenud kunstniku suust, et vaatamata hetkel kunstimaailmas populaarsetele ühisprojektidele, kripeldab iga kunstniku südames midagi veel. See va Mina. Ta on ikkagi olemas seal kusagil ja ei anna kellelegi rahu. Kunstnikele eriti. Kolmainsus on tore, aga ainsus toredamgi veel. Ma ei viita selle jutuga mitte Peeter Lauritsa egomaniakaalsusele, vaid see on rangelt minu enda sisetunne ja tõenäoliselt ma otsin lohutust, et näe, teised ju ka ....
Aga see kõik ei puuduta näituse kvaliteeti. Näitus on hea. Ja miks? Sellepärast, et autoritel õnnestus köita publiku tähelepanu. Ja mitte maie-valdur-kroonika-krimiuudised tasandil. Vaid hea kunsti territooriumil. Loogika on ju lihtne. Kunst on hinnang, seega tuleb hinnang pälvida, seega tuleb hinnanguandja võita ja talle meeldida. Või siis mitte meeldida. Meeldimine on parem, kuna mittemeeldivat on meie elus niigi palju, seega saab mittemeeldimisega saavutada vaid puude metsaviimise efekti. Viimane etapp on veenda. Hinnanguandja veendub, et issake, on küll niimoodi. Ja kõige parem veel siis, kui hinnanguandja leiab, et ta ise mõtles selle valemi välja!! Noh siis ongi kunst sündinud. Kui tegevus toimub sobival tandril. Aga kus see tanner asub? Ikka seal samas. Hinnanguandja peas. Täpsemalt tema eruditsiooni ja üldistusoskuse ja tolerantsuse ja huumorimeele ristumispaigas. Platnoil asub see ühel, haritlasel teisel kõrgusel. Ja ongi kõik. Nii lihtne ongi.
Allpool toon ära veel autorite endapoolse teksti ja siis jääb üle veel veenda teid minema näitust vaatama. Soovitan mitu korda vaadata, kuna detaile on palju ja igav ei hakka.
Agur Kruusing

Mullatoidu Restoran" on keskkonnateatri ja -kunsti fotopõhine multimeediaprojekt, mille käigus mängitakse läbi mitukümmend erinevat süzheed fotode ja liikuvate piltide abil. See ei ole teatraalse pealkirjaga tavaline fotonäitus, vaid teater uues kuues - külmutatud ning viilutatud misanstseenid, segu fotost, lavastusest, multiplikatsioonist ja muusikast.
Vaatamata grotesksele pealkirjale kujutame me ökoloogilise kriisi võimalikke tagajärgi ja inimasustuse tõenäolisi väljasuremisviise. Vältimaks kulunud paatost antud teemal, dramatiseerime me seda üksikindiviidide tasemel groteski kaudu ning läheneme teemale optimistlikult, lähtudes loodusest, mis taas tärkab.
Teine liik lugusid on puhtalt metafoorsed, mis käsitlevad suremise paratamatust ja tasakaalu filosoofilist olemust. Kunstilises mõttes kiigume polaarsuste räige/kaunis, traagiline/napakas, sentimentaalne/küüniline vahel
Vaata ka siia: http://www.metsas.ee