Selle aasta viimane näitus Haapsalu Linnagaleriis on avatud ja ootab külastajaid. Esinejateks on noored kunstnikud Marianne Männi, kes näitab publikule suuremõõtmelisi õlimaale ja üht mmmm bioskulptuuri ja Rauno Teider, kelle panuseks on üks suur installatsioon maalidega ja hulk pisemaid assamblaaže. Marianne tööd on kantud uusrealismi vaimust ja kõnelevad meile naise ponnistustest mahtumaks kuvandisse, mille loonud meedia, sürrealistlik maal lehmnaisest, lugu inimese pahupoolest, mida ei maksa surkida ja lihtsalt üks koll. Skulptuur, maakeelde panduna "lendav anus" kujutab endast poolikut hane või luike, kelle paremad päevad juba minevikku jäänud. Männi maalid toimivad jõuliselt ja kindlalt, kuna tehnika on hea ja idee loetav. Inimesed, kes otsivad kunstist fanaatiliselt vaid kloosterliku hardumust, saavad siit küll pettumuse, kuid kaasaegne kunstikeel talub „pallatsemist“ veel ehk mingis väga kindlas kontekstis. Noh Marianne maalib lihtsalt hästi ja mõtleb täiskasvanud inimese kombel, ootamata publikult reservatsioone või kaastunnet. Nuriseda saaks ainult kõige suurema maali figuuride kallal, kus kujutamine on jäänud kusagile detailsuse ja üldistuse vahelisse tsooni, katmata kumbagi neist täielikult. Rauno maalide puhul tuleb sihik ümber seada ja loota badpaintingu aktuaalsusele. Kui see ikka on veel aktuaalne. Assamblaažid on tema ekspositsiooni parem osa. Natuke läheb küll iroonia kaduma tänu hajusale ideele. Vähemalt jääb selline mulje, et olemasolev objekt on sobitatud ideega, ehkki vastupidine protsess oleks viljakam.

Nii. Tundub, et Eesti maalis on realistlik kujutamine oma positsiooni täielikult kindlustanud. Nii kindlalt, et tahaks juba teisi vorme, näiteks dekoratiivseid (mitte, hoidku jumal, dekoreeritud) samuti näha. Millegi pärast sarnaneb kunstimaastik meil kaubandusega, kus valitsev trend tõrjub välja kõik muud artiklid. Kui t- särgil on ikka v- kaelus siis o ei lähe kohe kuidagi. Kui lääne räpparitest on siiber, siis pöördub pilk vene alternativiste otsides itta. Kui FUCK on juba igav siis on POHHUI cool. See on ikka provintsiaalsuse tunnus minu meelest, kus arglik vaade on suunatud metropoli poole ja maalitud räim peab olema lähtuvalt peegeldusest kas siis videoräim või vähemalt e- räim. Eriti seksikas oleks muidugi interdistsiplinaarne räim, aga kust sellist saada. Vahest ehk tünnist. See märkus ei puuduta negatiivselt kindlasti kirjeldatavat näitust.

Vastupidi. Marianne maalid ja Rauno assamblaažid annavad lootust iseseisvate väärtuste tekkele, sõltumata ehk niipalju läänes ja idas toimuvast. Üks Akadeemia Non Grata positiivsetest eesmärkidest, mis teistes kunstiõpeasutustes kuidagi ei realiseeru, on tahe olla ise metropol ja seda mitte vaka all hoida. Kõigil on see võimalus olemas sel lihtsal põhjusel, et suurel hulgal üliõpilastest on sünnipäraselt olemas AJU. See organ ei pea tänapäeval füüsiliselt asuma ei Londonis, New Yorgis ega Tokios selleks et aru saada, mis toimub. Seega ei tohiks keeruline olla mõistmine et „omapäraselt“ käsitööga tegelemise aeg on jäädavalt möödas ja selline toode maandub vaikse põntsuga merevaigust brigantiini ja matrjoška kõrvale. Kusjuures viimased ostetakse ära, aga osav nikerdus ootab ja langetab hinda, kuni see kingitakse aasta traktoristile Kikaküla ühismajandist. Kusjuures viimasele on see suureks pettumuseks, kuna ta lootis saada hoopis viimast Termika plaati või suuri täringud oma bemmi peegli külge. Aga eks tsiviliseerumine nõuab aega. Sada aastat ebamäärast eneseteadvust ühel inimese kohta tuhandest ei anna alust loota, et nii väikeses ühiskonnas sünniksid ainult taibud. Keegi peab ju valimas ka käima.
Aga kõik on tegelikult hästi. Marianne ja Rauno näitust on võimali vaadata kolmeteistkümnenda novembrini. Seejärel tabab galeriid kaheks kuuks tõbi, nimega EESTI EHITAB. Veebruaris loodan taas avada näituse, kuna te ei ole näinud veel pooltki, mida Eesti kunstil pakkuda on, aga seniks piparkooke ja suusailma.
Agur Kruusing