Tänav. Augustilőpu päike kastab oma kulda juba sügisestesse lompidesse, meenutades aegu, mil tal oli vőim öö üle. Hämaruse üle, mis nüüdseks on katmas enamikku viivust, mil inimlaps ärkvel on. Lompidest peegeldub väikelinna kohal laotuv, kahvatusinine, üksikutest pilverünkadest ehitud taevas. Külma suplust nautiv varblasepaar paneb hetkeks virvendama lombipinna, moonutades pilved sinivalgetriibuliseks väreluseks. Vaid ühe veeriba servast leiad terasel vaatamisel peegelduse dolomiittahveldisega seinast. Veelgi märkamatum, kuid siiski loetav on lőik kirjast ..lu Linnag... . Haapsalu Linnagalerii. Tagasihoidliku fassaadi taga peitub valgusküllane ja avar interjöör. Ruum, mis on näinud tuhandeid emotsioone, vőite, kaotusi, ülistust ja häbi. Siin ruumis on inimene, naine, kunstnik. Aeg on küps tegemaks kokkuvőtteid elatud elust ja loomingust. Veidike vanamoodsalt riietatud daam lilledemeres, ümbritsetud austajatest ja őpilastest. Kanavarvastesse peituvate silmade elutark, veidi eemalolev pilk otsimas pidepunkte möödanikust. Sőnu öeldakse vähe, kuid need on täpsed ja tähenduslikud. Kotti pungitab värske "Videvik", kodus ootab lindistus "Prillitoosi" viimasest saatest, mida ei őnnestu näituse tőttu laivis jälgida. Kuidas küll aeg lendab. Aeg, mida kuidagi ei őnnestu teisiti reprodutseerida, kui meenutades hetki, mil pintsel ....

Umbes nii vőiks vist alata kirjeldus ühe muldvana kunstniku elutööst, mida peegeldab retrospektiivne ekspositsioon tema loomingust. Kunstnikul täitus sel aastal kakskümmend viis eluaastat. Igati sobiv aeg teha kokkuvőtteid ja kaaluda come back- i, tajumaks, kuidas tema looming resoneerib uues, vőőras ajas. Ajas kus noored, elujőulised ja ahned, oma nőuavad, kehtestavad uued reeglid ja tavad ....
Avatud on Maarit Murka näitus MURKA-RETROSPEKTIIV-KAKSKÜMMEND-VIIS. Siin saab nostalgialembene vaataja meenutada aegu, kui tapeti Bill, kui haavati meest, mil laev käis veel Helsingis. Kurku kerkib klomp ja enam ei julge lausuda midagi, et mitte reeta liigutust, meenutades hetki, kui paljasse rüppe pigistatud kiiver muutis rahutuks unenäod, selga seotud tiivad kandsid sind kaugele, kaugele, sinna, kus vőisid higist libedast peost poetada linadele püstoli ja unustada voodi kőrval seisvad, koonusmaskides mehed. Jälle oled sa väikeses majas mändide vahel, mis heidavad varju väikeauto läikivale pärlmutrile... Maja kőrval on teine samasugune maja. Samasuguse väikese kollase autoga.

Ja siiski on kogu eelnev jutt iroonia vili. Murka ei kavatse veel pensile minna ja Haapsalus näitab ta lihtsalt läbilőiget oma loomingust.
Mida ta kunstnikuna teeb? Ta pommitab vaatajat sugestiivsete ja visuaalselt aktiivsete piltidega, mis pärinevad őudusfilmidest, fantaasiast jne. Ta tegeleb nendesamade instinktidega, millega tegelevad edukalt Hollywoodi tipprežissöörid. Ainult, et piltide kujul. Ja neid pilte ta osaliselt laenab. Nendelt samadelt režissööridelt. Ainult, et lugu, mida Murka oma näitustel räägib, on üks teine lugu. See on just see lugu, mida ta parajasti oluliseks peab. Visuaal, vaatamata laitmatule teostusele on pigem ”püügivahend”, jahirelv, millega kunstnik pahaaimamatut vaatajat süvenema meelitab. Selline printsiip on kaasaegses kunstis kaunis levinud. Kas te allute Murka apetiitsettele maalidele meelitusele, lasete end lőksu meelitada ja hakkate otsima tööde teostamise tegelike pőhjuseid vői ei, seda tasub lihtsalt katsetada. Minge lihtsalt ja proovige. Maarit Murka näitust saate vaadata kuni kolmekümnenda septembrini.
Agur Kruusing
Lisa vaata: www.murka.ee