"Päev on pime"   
Meiu Münt

      

Meiu Mündi näitus Haapsalu Linnagaleriis on kujundatud ja avatud. Riputatud ja kujundatud rekordilise kiirusega. See ei ole tingitud minu pealiskaudsusest ega Meiu tööde halvast kvaliteedist. Vastupidi, kui näitusele toodav on loetav ja sobiv, asetuvad asjad nagu iseenesest oma õigetele kohtadele. Mida vaataja näha saab? Saab näha maale, mis vaatamata ajastu ratsionaalsele maailmakäsitlusele tekitavad tunde. Selle juba justnagu sobimatu emotsiooni. Kui ma nüüd mõtlen, mis tunne see küll on siis ei olegi seda lihtne kirjeldada. Mis tunne tekib, kui sul antakse võimalus näha midagi intiimset, jäädes ise nähtamatuks? Kui mul oleks vene muinasjutust pärit „šapka nevidimka“ ehk nähtamatuks tegev kübar, siis oleks see tunne mulle tuttav ja igapäevane. Mul ei ole sellist mütsi ja mul puudub võimalus näha inimeste varjatud, haavatavat poolt. Just seda Meiu meile näitab, tehes seda diskreetselt ja täpselt. Ma olen keelatud kohas ja vaatan keelatud asju, samas tegemata midagi vägivaldset ega sunnitut. Kapipimeduses rippuvad kleidid, lapsepõlveunistuseks jäänud baleriini kutse. Hämaras toas mängivad lapsed, kelledest näha vaid riided. Meiul on õnnestunud ka üks kõige võimatumaid asju. Nimelt on ta kujutanud lapsi. Maalinud ka ingli. Nüüd võiks lugejal juba häirekellad lööma hakata, kuna minu nähtud taiesed nendel teemadel nõretavad nunnutamisest, heldimusest, müstikast ja klišeedest. Aga Meiu maalil „ must ingel „ on laps- ingel, ja mul ei hakka näos ükski lihas tõmblema ega soovi ma ka ruumist kiiresti lahkuda kui ma seda vaatan. See on hea pilt. Vaatajale ei sunnita peale tõlgendamist vaid saab piirduda esteetilise doosiga.

Minu arusaamine feminismist on vist üsna piiratud, aga leian, et feminist on eelkõige naisõiguste eest võitleja. Sugudevahelise võrdsuse idee pooldaja. Mõistagi võib see vale olla, aga nii väidab võõrsõnade leksikon. Meiu nimelt väitis, et mingis kirjutises püüti tema loomingut käsitleda just feministlikus võtmes. Tema tööd on kahtlemata naiselikud ja tegelevad naiselike teemadega, aga ma ei adu siin mingit võitlust ega õigustuspüüdu. Kuna Meiu on naine, siis on ka tema maailmakäsitlus naiselik. Aga naiselikus ja feminism ei ole vist siiski sünonüümid. Vastasel juhul peaks ju kõiki peeniseomanike nimetama meesšovinistist sigadeks. Aga olgu sellega kuidas on. Meiu näitus näitab meile seda, et hea kunst ei ole kinni mitte tehnikas vaid mõtlemises. Peamine on ikkagi see, millise vormi kunstnik valib konkreetse teema puhul ja kas see valik on õnnestunud. Tehniline osavus käib loomulikult asjaga kaasas, aga ei moodusta olulisimat. Meiu näitus kummutab ta ka jutu maalikunsti erilisest põlgamisest või naeruvääristamisest peavoolu esindajate poolt. Need , kes sellist juttu ajavad peaksid oma taieste ja mõtete kvaliteedile tähelepanu pöörama, mitte keskerakondlikult vigisema, et neile tehakse liiga. Tuleb lihtsalt olla hea. Nii lihtne ongi. Seda aga ei taga „oma stiili“ ja sajandivanuste tõekspidamiste pime järgimine. Kultuur on sama kaasaegne, kui me ise oleme. Pettumus avastusest, et aeg liigub ja ajas toimuvad muutused on ennekõike tunnus vaimsest laiskusest. On ju mõtlemine see kõige raskem.
Agur Kruusing