ANNE PARMASTO
Haapsalu Linnagalerii 05.05 - 25.05.2011

“TUUL III”

Kord, kui ma Suure Kanjoni ääre peal maalisin,  hüppas jooksujalu mu selja taha pilti kaema üks fotomees ja küsis: ”Are you crazy?”. Kogusin end veidi, sest ma polnud päris kindel, kas ta ehk mind hoopis suitsiidiplaanides ei kahtlusta ja vastasin: “So what, a free country!”. Sest selliselt polnud ma kunagi osanud asjale vaadata – st et maastikus maalimist nii hulluks teoks võiks keegi pidada tänapäeval.
Noh, igatahes olen seda teinud aastaid, see on oluline osa mu tööst, millel põhinevad ühel või teisel moel enamus mu abstraktsed tööd. Suviti ja muudel sõitudel on mul kaasas visandimapp ja maalikast. Talvel ateljees maalides ei tule need tööd mulle meeldegi, siis on hoopis teised pildid käsil. Ometigi see, mida ma olen jälginud ja kogenud ning õppinud väljas maalides, ilmub ootamatutes kooslustes mu abstraktidesse.

Olgu selleks siis aimdus novembrikuu mustavate vagude vahele poetunud helesinisest lumest, läbi puulehtede säravast mai-sinisest Itaalia taevast, samblikul kasvavatest pisikestest ookrikarva miskitest, Sierra Nevada rusketest mägedest, hallidest oliivipuu-ridadest, Läänemere augustirasketest pilvedest ja tuulest või ehk hoopis Sonora, Karakumi, Monument Valley lõputu vaikuse - värvidest.

Ja need pildid, need maastikus tehtud pildid. Neid vaadates tuleb meelde kuidas oli marssida peale maalimist – vihmas, lõõskavas päikeses, augustiöös, külmunud põllul -  maalikast seljas, tuules laperdavad pildid sääri määrimas, ninas ikka veel maastik oma lõhnadega.

Koos Anne näituseavamisega pidas oma kahekümnendat juubelit ka Haapsalu Linnagalerii. Numbriliselt võttes on toimunud selle aja jooksul ca 240 näitust. Minu poolt on näitusetegevust kureeritud viisteist aastat. Päris kuraatoritööks seda ehk rangelt võttes pidada ei saa, kuna toimetan kuraator – riputaja – fotograaf – toimetaja rollides ja iga kõrvaltegevus võtab automaatselt oma osakese, mis põhitegevusest puudu jääb. Aga kui võrrelda tegevusaastaid teiste Eesti linnadega, siis on majanduse tormistele vetele vaatamata suudetud näitusetegevus läbi viia ilma eriliste aukudeta. See, et ühel väikelinnal on oma nonprofit galerii, saab pidada Eestis kahjuks mitte normiks, aga saavutuseks. Loomulikult ei ole siin tegemist ühe inimese pingutusega vaid suur roll on linnavalitsuse erinevate koosseisude poliitilistes otsustes, ekskuraator Gülnar Murumägil, galerii perenaisel Kersti Aaloel ja loomulikult publiku poolsel heakskiidul. Ilma selle toeta ei toimuks midagi.
Mis puutub näituste valikusse, siis siin olen püüdnud venitada valiku üsna laiaks. Peamine rõhk on siiski vabadel kunstidel, kuna rakendusliku kallakuga ekspositsioonid nõuavad tihti suuremat finantsilist tuge. Kahjuks ei ole võimalik läbi viia, tehnilistel põhjustel, ka kõiki selliseid näitusi, mida oleks võimalik Haapsallu tuua, kuna väga hea loomulik valgus, mis on kindlasti üks Eesti galeriide parimaid, osutub piduriks selliste projektide puhul, mis eeldavad pimedat ruumi. Seega saab selliseid näitusi korraldada Haapsalus vaid projektipõhiselt kusagil mujal, kus selleks on võimalus. Heaks näiteks on siin kindlasti Jaan Toomiku poolt kureeritav „Kananahk“, mis peaks toimuma ka tänavu, samuti Vaalgalerii poolt korraldatud üritused Linnusepargis. Nüüdseks on saanud oma kindla koha ka Haapsalu kunstnike sügisnäitus, millelt ootaksin ka nooremate tegijate aktiivsemat osavõttu.
Lõpetuseks tänan kõiki asjassepuutuvaid inimesi, kunstnike, publikut ja muidu häid inimesi, kes on teinud võimalikukus visuaalkultuuri väärtustamist Haapsalus.