PEA

Kolme kunstniku, Andres Koorti, Priit Joala ja Erki Kasemetsa projekt "PEA" kujutab endast üheksakümnendate alguses Eesti kunstielus toiminu järellainekest. Kas just täpselt nii, aga tuttav tunne on küll. Täitusid ka siis galeriid moodulkunstist, kus mooduliteks või ka lihtsalt materjaliks ladude tühjendamisel saadud kraam. Konkreetse näituse nö aluseks on samuti mingi lao tühjaksmüügilt hangitud kellad.

Mittetöötavad. Inetud ja mõttetud asjad. Iga autor püüdis sellest materjalist moodustada kujundit või ka kelli lihtsalt dekoratsioonina kasutada. Eesti moodulkunsti peamisi tegijaid Erkki Kasemets nimetas oma taiest lastenurgaks, kuhu vanematel hea lapsi jätta, et rahulikult ülejäänuga tutvuda.

Täitnud oma kellad liivaga nii, et tekiks erinevad "kellaajad" moodustus rida, mida vaataja võiks ise vabalt tõlgendada. Näiteks ööpäev. Kas nähtav osa numbrilauast moodustas veidi suurema üksuse, mis samuti mooduliks ühes teises süsteemis. Või oli tegemist sõnamänguga liivakellast. Priit Joala objekt ei ole eriti kirjeldatav. Rõhuasetus tundub olevat esteetikal. Või odavate materjalide kooslusel. Nostalgiline vihje seitsmekümnendatele, kus laminaat, puiduimmitatsioon, poleeritud ja peitsitud puit olid visuaalses plaanis värsked ja moodsad. Andres Koort kasutas kelli vist kohusetundest, või solidaarsusest. Need ei andnud tema töödele eriti midagi juurde. Koorti segatehnikas piltidelt, nimetame neid nii, leiab vaataja klisheelisi sümboleid, mis töötlusega kombineeritult moodustavad suuremaid tervikuid.

Minu jaoks kõige atraktiivsem töö on vaba kohustusest kuuluda näituse konteksti. Lihtne abstraktne visuaal. Isiklikult mulle meeldis see töö enim tervelt näituselt. See on see kohe paremat kätt. Selline pruunides - hallides toonides. Jajah just see sama. Nimesid töödel pole, seega ei saa teisiti aidata. Võibolla peaks tegema, äkki oleks parem kui, mulle tundub, et natuke ... . "PEA" autorid on teinud niimoodi ja sellisena seda näitust võtta saabki. Installatoorne suund Eesti kunstis on kannatanud pideva vaatajatenappuse käes. Tundub, et kodumaisele vaatajale moodustab sõna kunst endiselt osavat käsitööd sisaldav. Kõiges muus, arvutigraafikas, installatsioonides, videos, fotos jne. kahtlustatakse endiselt mingit pettust.

See ei saa õige olla, et nii lihtsalt loodu on kunst. Väärikad tehnikad nagu maal, graafika (mitte arvutigraafika), skulptuur on endiselt veenvamad ja soliidsemad, sõltumata nende kvaliteedist. On kohe konkreetne ja käega katsutav asi mida osta ja .. . Aga kui need tehnikad mujal unustusse vajuvad ja enam ei piisa soliidsuse mõõdupuuks mõne vana pallaslase graafilisest lehest, vaid külaline välismaalt räägib näiteks kas või Toomikust? Või Saudekist? Kas esimesest teame midagi peale purkki sittumise? Kas koloreeritud foto tähendab meile midagi enamat, kui ähmast meenutust vanaema fotoalbumis? Äkki oleks kasulik kasvõi mõnel näitusel käia. Seda enam, et tasuta ju.

Agur Kruusing