24. septembril avati Haapsalu Linnagaleriis näitus " BREVI MANU", mis otsetõlkes tähendab kergel käel. Autoriteks kaks kunstnikku Eestist, Anu Purre ja Katrin Kaev, ja Vivian Majevski Soomest. Tegemist on kontseptuaalse projektiga, kus kunstnikud, kes on tegelenud enamuse aja oma loomingust kirjakunstiga (loodetavasti mitte välja surev valdkond) väljendavad end kirjakunstist välja kasvanud vahendite abil. Lugegem, mida autorid ise asjast arvavad:
ANU PURRE
Käesolev kontseptuaalne näitusetöö mahub kalligraafilise kunsti termini alla, olles oma olemuselt dialoogis informalistide või abstraktsete ekspressionistidega (Hartung, Twombly, Tobey jt.) Töö on pühendatud kirjutamist täis argipäevale. Koosneb päevikukaadritest või muudest kirjutatud materjalidest ja nendelt valitud pindadest. Avan vaatajale oma kalendrilehed, igapäevased tööd ja tegemised. Mõnda kaadrit on enne või pärast suurendamist ka käsitsi täiendatud. Veel pakkus mulle protsessi jooksul huvi, kuidas väikesed kaadrid laserkoopiaga suurendamise käigus ootamatult oma värve muutsid. Eksponeeritud on ka miniformaadis originaalid.
Milline on ühe loomingulise ja polüfunktsionaalse inimese mobiilne argipäev, tähelepanuga kirjutamisele? Kaks kindlat asja minu päevades - hommikul veel voodis kohvi juues vaadata üle kalendermärkmik, et päevategemistes orienteeruda, õhtul jällegi nende ridade taha plusse ja miinuseid kirjutada. Vahepeale mahub konspekte ja makette, käsikirju ja koopiaid, mõni korduvkasutusest päevinäinud tekst, millel marginaalid – üks kihilisem kui teine! Mustvalged ja värvilised – vildikaga, pliiatsiga, tintenpenniga ja arvutiga. Tähed, numbrid, nooled, mahatõmbamised ja parandused, vahel mõni kollane märkmepaber või kunstipostkaart. Risti-rästi ja sirgetes ridades… visandlikud nimed, kellaajad, jooned… ja laused, mida enam ei mäletagi. Näen neid nüüd kunstina. Olen alati armastanud värsket visandlikkust. Kui oled liiga palju ilusat kalligraafiat näinud, siis tunduvad sellised kaadrid mulle mõnikord ilusamadki.

KATRIN KAEV
Näitusel BREVI MANU esitatava seeria tekkimise ajendiks on vajadus luua süntees joone abstraktse väljenduslikkuse ja joone kaudu kujutatu vahel, mängides selle piiril, kus “joon” nende vahelt läbi jookseb.Tegelen kujundiga ja selle muutustega, mis on kaasa toonud meedia muutumine selle visuaalse vormi edastamisse.
Kas kalligraafiline joonekäsitlus suudab loovalt kasutada uusi meediaid ja kuidas kujund selle käigus muutub. See on rea mutatsioonide kirjeldus ja lugu. Algselt loojana kutsun ellu klassikalisele kalligraafiale omase joonekäsitluse, kus kõik on fokusseeritud joone virtuositeedile ja väljenduslikkusele, improvisatsioonile, suhe pintsli- ja sulekäsitluse tulemisse on postmodernistlik. Ja variatsioonide loomisel keskendun tekkinud kujundi ilu teemadele, seda siis puhtalt joone ja tekkinud joonekoosluste tonaalsuse kaudu. Seeria valmib erinevate graafiliselt tõlgendatud moodulite liitmise ja varieerimise tulemusel ja tõestamaks nende moodulite kooseksisteerimise võimalikkust läbi digitaalse töötluse.
VIVIAN MAJEVSKI
Minu kergel käel teostatud sari seondub eksperimentaalse kalligraafiaga. Kihilised, akvarelsed pildipinnad on saavutatud traditsiooniliste kalligraafiavahenditega - hiina tushi, pintsli, tavalise kirjutussule ja sirklikarbist pärit joonsulega. Pinna pehmendamise ja vana, justkui kulunud tulemuse huvides lisasin kihtidele kohvi.
Olgugi, et tööd on kirjutatud, pole nende sõnum teksti sisus vaid selle poolt tekitatud pinnas, kujundis ja rütmis, korduvas tähes ja joones.

Omalt poolt lisaksin veel niipalju, et praeguse tähtede seisu järgi on seda näitust võimalik vaadata vaid Haapsalus, mis on kogu kahenäituselise projekti teine punkt (esimene toimus Soomes, Forssa linnas maikuus). Loodan siiski, et kunsnikel on jõudu ja tahtmist lisada veel paar toimumiskohta, näiteks Tartu ja Tallinn. Aga seni kõk Haapsallu:

Agur Kruusing