07. veebruaril juhtus nii, et ilm oli jube külm ja auto ei läinud käima ja jäin tööle hiljaks ja kui ma siis jõudsin oli üks mees juba sinna oma näituse üles riputanud. Ehmatas algul ära küll, aga tegelikult ei olnudki asi hull kui olin tekstid läbi lugenud ja nalja ka saanud ja siis käisin söömas ja ajasin kunstnikuga natuke juttu misjärel avasime selle näituse ära ja siis hakkasin koju sõitma. Ah jaa, kontoris käisin ka ära ja kirjutasin mõned dokumendid alla. Koju jõudes oli ilm jälle täitsa hulluks läinud. Tõin aku tuppa ja panin kapoti peale tekid, et hommikul käima saaks. (mingi jama on, et ei käivitu külmaga). Noh siis sõin ja vaatasin telekat ja varsti läksin magama ära. Kui ma siis ülesse äkki ärkasin oli mingi vana mees toas, sinine dress seljas ja roosad alukad jalas. Algul arvasin, et Alvar, noh see kunstnik on tulnud mingit asja veel ajama, aga siis läks see mees kööki, hoides rusikasse pigistatud kätt sirgelt ees. Läksin järgi, sest mul jäi laua peale küpsiseid. Noh oligi nii, et juba krõbistaski ja luristas morssi peale. Mingi imelik, nagu ujuja müts oli peas kõrvadega (kikkis). Maskeraadi prillid ka. Isegi söögi ajal ei võtnud neid ära. Vaatas telekat ja istus minu koha peal diivanil. Panin tule põlema ja need dressid olid ikka päris vanad ja kulunud. Küpsiseid ta ka rohkem ludistas, kastes enne morsiklaasi. No mingi asotsiaal külast. Aga uus nägu. Varem polegi näinud. Muidu on poeümbrus neid täis. Planetaarsed mehed. Liiguvad päikese varjuga sünkroonselt ümber poe. No see on juba tuppa roninud. Aga vana mees, mis sa teed. Õues on külm, aga sellise õhukese liibuva dressiga. Kärvab veel ära. Helistasin Alvarile, no see kunstnik, et kas ta teab. Teadis küll. Oli sellest peaaegu lahti saanud. No maalis teda ja pärast oli ikka paar korda pidanud pasunasse andma, aga ära oli läinud. Bussiga. Rusikas käsi ikka sirgelt ees. Loll mees küll. Katsu sa niimoodi maainimestele kohandatud bussis sõita. Seal istmevahe nii kokku lükatud, et peab istmel kükitama. Kui käsi selliselt haige, no siis seisab terve tee pingivahes ja jääb kõigile jalgu. Helistasin jälle Reisnerile, kunstnik noh, ja ta saatis emailiga sellise teksti:

Ennevanasti oli eestlastel kombeks süüa oma võidetud vaenlaste südameid, et saada nende tugevus ja jõud endale.
Oma töödes olengi lähtunud samast soovist, kuid võidetud vanelase asemel on minu isu tekitajaks hoopis peamiselt SUPERMAN( episoodiliselt ka Batman). Need on mehed kes on põhimõtteliselt võitmatuse sümbolid, kel muskel terastsest. Seega ma lihtsalt tahtsin rinda pista võitmatu mehega, pannes teda ebameeldivatesse olukordadesse ( vastaseks näiteks XXL MEES) . Superman kui võitmatuse sümbol märgina ja samas koomiksitegelinski visuaalselt, tundus muidu ka piisavalt huvitav, et temaga rinda pista.
Kui võtta rvese Supermani eakust (aastal 2008 saab tal 70 aastat täis, sündinud 1938) võiks ju arvata, et ma jään kindlasti peale, kuid tegelikkkus on teine, sest arvatavasti peale minu surma tuleb Superman ikka tagasi ikka tagasi ( Returns).
Siit ka järgmine küsimus ? Kas Supermän ei võiks ükskord pensionile minna, miks ta veel seitsmekümneselt peab kurikaeladega rinda pistma. Ja kui tõesti siis kas ta suudab järgmise tagasi tuleku korral mind kuidagi üllatada.
Alvar Reisner
Veel ütles et näituse pealkiri on „Surprise Me“. No raisk üllatas ikka küll. Mingi vana jobu toas ringi mäkerdamas. A no minge vaadake näitusel, et kui teile ka tuleb, siis helistage Alvarile. Tal pidi mingi uus värk olema, millega vanainimese valutult toast välja saab.
Agur Kruusing