PUHAS RÕÕM        http://kliinfann.artun.ee/
AASTAD TÄIS PUHAST RÕÕMU

05. 03. 03 sai Haapsalu Linnagaleriis tunda rõõmu. Rõõmustajateks olid Naiskunstnike Laulu- ja Mänguselts PUHAS RÕÕM. Naiskunstnikest viibised kohal Kristel Sibul, Jane Suviste, Piret Räni, Hello Upan, kelledest kolm viimast häälutasid(nende oma väljend). Samuti oli aktsioonis Andres Rattasepp tegevuskunsti sooritusega ASTU RUUTU. Liitunud rõõmuratastega oli ka Jarmo Karing "Closed", 4Fun Productions. Kuna heli, video ja performans olid tajutavad vaid avaüritusel, siis pean neid kirjeldama hiljem. Samuti abistati osalejaid tehniliselt ja toetati vaimliselt. Suur osa sellest langes kodanik Sulo õlgadele. Sajaprotsendiliselt oli vahetunud ka publik. Õhtune kellaaeg (19. 00) oli koju pelutanud pimedust kartva kontingendi ja välja meelitanud valgustkartva. See oli kibemagus rõõm, kuna esimesed jäid ilma suurest osast(vist isegi peamisest) rõõmust ja peavad leppima staatilise vormistusega(kibe osa) ja ma nägin ka uusi nägusid kohalikust ja mittekohalikust kunstipublikust(magus osa). Pakuti sampust ja kommi.

Parima osa üritusest moodustas kindlasti laulu- ja videoprogramm. See oli puhas puhas rõõm. Samuti saab kiita RUUTU ASTUMIST, kus inimesele, kes astus põrandal asetsevasse ruutu, sai osaks tugev jupiterivalgus(ülalt) ja aplaus(kõlaritest). Sai tunda rambipalavikku. Ohutult. Seintele jäänud fotoinstallatsioon jäi natuke nõrgemaks, kuna tegevuskunsti ümberjutustamine oleks eeldanud ka uue kujundi loomist, tekitamaks samast tunnet, millest on kantud PUHTA RÕÕMU tegevus.
Arvan, et kindlasti on olemas inimesi ja kunstnike, kes, sattununa sündima näiteks keskajal, ei tegeleks kunstiga(kujutava tegevusega). Nad oleksid sügavalt usklikud ja leiaksid hingerahu kloostrites. Võtmeks selle mõistmiseks on pühendumissoov. Olla jäägitult truu ja ennastohverdav. Pöörduda oma fetishi poole ja nautida ... oma täieliku pühendumust. Objekt oleks sel ajal kindlasti olnud INIMENE RAAMATUST. Neile inimestele PUHTA RÕÕMU näitus ei meeldiks, sest sellised inimesed ei ole võimelised vabanema kujutluspiltidest, mille nad on endale loonud. Näiteks kunstist. Neile inimestele oleks konkreetne näitus midagi, mille kohta saaks öelda lollitamine, hea asja pilkamine jne. Tegelikult ei varja rõõmurattad eriti oma tegevuse sügavamat poolust. Vorm on irooniline(eestlaslik), sugurõhutav(toob kaasa hulgaliselt spekulatsioone feminismist) ja ilus(näiliselt). Tegelikult ei ole selline kirjeldus päris täpne, kuna HELIMAALID olid iusad(tõeliselt musikaalsed) ja üldsegi mitte iroonilised. Ega soolised. Esituse vormi taga on igatsus millegi järgi, millest miskipärast ei ole sobilik rääkida. Mis ei oleks .... professionaalne ja haavamatu. Sobib ju suurepäraselt peegelduseks, reaktsiooniks meid kõiki ümbritsevale stiilsusele(loe personaalsust ja intiimsust välistavale vormile).
Eraldi peaks rääkima ka
Jarmo Karingu videost "Closed". Eraldi, kuna ta oli natuke eraldi asi. See oli teistmoodi ja teisema taustaga. See video jäi vaatefilmiks natuke, mis oli tiine kujunditest. Äkki oleks pidanud valima ühe, kõige tugevama kujundi ja sellele rajama kogu raskuse. Aga kes olen mina, rääkima videost. Mitte keegi. Autorile soovitaks siiski näidata oma asju mõnele profile, kuna potensiaal on ju hea, vorm(minumeelest) veel veidi kobav.
Aga, RÕÕMURATTAD, rõõm kummi ja loodan ka edasisele koostööle.
Agur Kruusing
Fotod: A. Tarmula