Elis Saareväli:
"Kas ainult luuserid otsivad maailmas veel ilu, sellal kui kogu ülejäänud maailm tormab ringi, et teha midagi kasulikku ja teenida kasumit. Peaks kunstniku eesmärgiks olema leida võti igapäeva halluse mutrite lahti keeramiseks, et päästa sinna vahele kinnikiilunud ilu?
Kui ilu maailmas otsa hakkab saama, kas kunstnikul tuleks siis olla sadist ja peksta ilu jõuga välja. Pintsliga sihitult vehkida.
Asotsiaal ja supermodell. Kui seksikas on iseenda põhjajoomine, kui ebasotsiaalne on olla keskmisest ilusam?. Ma maalin füüsilist üksindust, milles ei ole kangelaslikkust ega lahendusi. Korduv üksindus on nagu aegluubis vägivald. Ilu verdtarretavas argipäevas. Veetlevad jobud, seksikad luuserid, sarmikad idioodid, läbipõlemine kui nauding, allakäimine kui karjäärivõimalus, mandumine kui õnnistus... Minu kangelased ei ole paugutajad, nad pigem laulavad tasakesi nurga taga."
http://laanlane.ee/video/ video-elis-saarev%C3%A4li-avab- t%C3%A4na-linnagaleriis-n%C3%A 4ituse
30. novembril avati Haapsalu Linnagaleriis Elis Saaareväli maalide näitus „Unistused ja häving“. Sel aastal toimunud näitustega nii Vaalgaleriis kui Ku-galeriis näitas Elis, et on arenemisvõimeline ja sihikindel kunstnik. Pärast paariaastast pausi on ta taas nö laval ja tema tööde kvaliteet on oluliselt tõusnud. Haapsalus näitab Elis maale mõlemalt näituselt.
Teemad, millega Elis tegeleb on natuke ootamatud. Naiiv- romantiline vaatenurk nn eluheidikutele ON preguses ühiskonnas võrdlemisi tavatu. Inimesed, kes mingil põhjusel on hädas, tööta või ilma kogukonda kuuluvustundeta ei ole Eesti ühiskonnas ju väga teema. Nendega peaks tegelema selleks ettenähtud asutused ja sotsiaaltöötajad. Sellesse ilusasse poodide ja autode mulli nad igatahes ei kuulu ja katsugu nad kuidagi ise, eemal meist, hakkama saada. Suurtesse „pere- ja ärikeskustesse“ neil igatahes asja ei ole ja parem on kui neid neid ei näe. Ja nagu kiusuks toob Elis nad galeriisse, näitab, et nad on olemas, et nad elavad, et neil on oma hingeelu. Kauboikapitalismi õitsengu ja telereaalsuse kiuste tuletatakse meile meelde, kui õhuke on tegelikult see kiht, mis eristab meid ja neid.
Agul oma veidruste ja elanikega pakkus huvi ja kaasaelamist sada või sadaviiskümmend aastat tagasi. Tulevad meelde pallaslaste omaaegsed“leiud“, samuti romantismist pärit luuserite heroiseerimise püüded. Õnneks ei ole Elise maalid lihtsalt empaatiast nõretav nutulaul, vaid mingil moel peegeldub tema maalidel ka mmmm, vist võiks öelda persooni eraldatuse põhjus. Fotodelt, mis on maalide lähtematerjalideks, kandub üle Elise modellide erinevus (mis selles kontekstis siiki ei rikasta) tavakodanikust ja see on alati olnud üksilduse ja mittemõistmise põhjus. Väljatõugatus ei tõsta aga pea kunagi inimeses esile tema häid külgi. Seepärast tunduvad veidrad kogud maalidel ohtlikud, ähvardavad ja ettearvamatud. Kunstnik ei võimenda nende kannatusi, rõõme ega veidrusi, vaid näitab, et nad ON.
Lisaks kummalistele persoonidele maalib Elis ka vaikelusid. Veidral moel kannavad need vaikelud edasi tunnet. Seda sama romantilist ja naiivset tunnet, mis on adutav ka modellidelt. „Tundlemine“ kaasaegse kunsti maailmas on muidugi üks kole asi. Me oleme targad, palju lugenud, intelligentsed ja laia silmaringiga. Aga kas pole nii, et lõpptulemus, mis näituse külastamisele järgneb on ikkagi tunne. Avastamise tunne, rõõm, viha, kurbus jne, sõltuvalt näitusest. Seega ei heida ma Elise töödele emotsionaalset olemust kindlasti ette. Vastupidi. Iga kunstnik peab üles leidma oma tugevuse ja seda edasi arendama. Kui emotsionaalsus on Elisele omane, siis peaks ta leidma selle edastamiseks veelgi rohkem tahke ja võimalusi. On ju emotsioonid midagi sellist mis on meil inimloomana omased. Neid välja lülitades, või seda teha püüdes suudame küll kiretult analüüsida ja produtseerida teksti, aga kaua sellises pratchetlikus audiitorite vaakumis küll viibida ei tahaks.
Miks peaks seda näitust külastama? Selleks, et pakkuda endale veel üks võimalus asju näha ja tõlgendada. Võrrelda seda oma kogemusega. Ja väljaspoolt Haapsalut tulijaile soovitan kindalasti jalutada Haapsalu agulis tunnike, enne kui näitusele lähete. Siis mõistate eelnenud juttu tundest ja tundlemisest.
