Külastaja, kes satub praegu Haapsalu Linnagaleriisse Valev Seina näitusele ja autorit just nägupidi ei tunne, ei oskaks ilmselt midagi kahtlustada. Vaimusilmas kerkiks pilt kõhnast tundlikust kunstnikunatuurist, siidrätt, hooletu elegantsus, barett, mis veel? Väheusutav, et ta aimaks, kui kaugel ta on tõest. Õrnades toonides, dekoratiivsed pinnad, mis iseloomustavad Valevi töid, ei seostu kuidagi zztopihabemega, korpulentse ja maskuliinse selliga. Kunstnikuga, kes teeb tarbemaale. Maale, mida saab kasutada vaatamiseks, istumiseks, asjade panemiseks ja ilmselt veel millekski. Milleks aga ostjal tuju on. Ja milleks maalidel tuju on.
Konkreetne näitus sisaldab mitme erineva etapi töid. Neid ei ole maalitud koos püsima, moodustamaks tervikut. Nad lihtsalt püsivad koos. Vaatamata, et vanusevahe kõigub kümne aasta kanti. Maale ei seo mingi ideoloogiline liin. Need ei räägi kaasaja sotsiaalsetest pingetest, ängidest ega kompleksidest. Neid saab vaadata, kartmata, et ei saa aru. Nad kas meeldivad või ei meeldi. Rohkem kriteeriume siin ei ole. Tegelikult ei ole kunagi rohkem mõõdupuusid.
Vaatajal on neid tavaliselt üks või kaks. Näitustele peaks mõlemad kaasa võtma.

Neid läheb vaja. Nendega saab mõõta maalide ilu, inetust, pikkust ja laiust. Sinna saab ka riided riputada, kui palav on. Haapsalu Linnagaleriis ei ole kunagi palav. Siin on koguaeg külm. Seda selleks, et pea püsiks jahe. Emotsioonidega tuleb olla ettevaatlik. Kui radiaatoritesse rohkem kuuma vett lasta, siis võib midagi üle kuumeneda. Arvesti näidud näiteks. Miks valev tegi Haapsalus näituse? Ta on siin elanud. Viiendast kuni üheteistkümnenda klassini. Talle meeldib Haapsalu väga. Ja mina kutsusin ka. Nüüd ei ole ta Haapsalus esinenud juba kakskümmend aastat. Personaalnäitusega.

Tema abikaasa esines siin kuus aastat tagasi ühel ühisnäitusel päkapikkudega. Klaasist päkapikkudega. Lausa vitraaþpäkapikkudega. Klaas meeldib kunstnikepaarile (Valev ja Kalli) ka väga. Valevil on mitme pildi peal klaasid ja peeglid. Nendelt peegeldub valgus ja muudki veel. Nendelt peegeldub vaataja. Või osa temast. Silmad võtab kirjuks. Piltidel on veel palju erinevaid asju, kohti, tähendusi. Meile näitab kunstnik palju vähem.
Ühe maali peal on ploomid. Ploomide vastu ei ole Valevil ka midagi. Samuti kala silmade vastu. Voodite kohapealt on tal imelik maitse, aga kes siis tavalist voodit ikka näitusesaali tooks. Ikka ebatavaline voodi, kunstvoodi, kunstnikuvoodi koos unenägudega virsikutest ja verivorstidest. Haapsalus olles sõi Valev vähe. Jõi alkovaba õlle "Frederik". Oli vaja veel sõita. Toyotaga. Kainelt koju. Talle meeldis näitus. Kõigile kunstnikele meeldivad näitused. Oma veel liiatigi. Aga neile kes kohal olid sai öeldud, et kõige parema kommentaari autorile külalisteraamatus saab maal. Valev valib ja otsustab. Pärast näituse lõppu.

Agur Kruusing, kellele näitus ka meeldis.