Arktika saatkond

Näitus tõukub 2024. aastal kevadel Teravmägede ümbruses tehtud välitöödest, flirdib teaduse ja kunsti meetoditega, riivab kliimamuutuste kommunikatsiooni problemaatikat ning küsib ülevuse funktsiooni järele tänapäeval.

Arktika on olnud kui viimase kaardistama ala sümbol ning aines lugematutele reisipäevikutele ja seiklusjuttudele. Seda on kujutatud lõputu valgena, justkui tühja lõuendina, vabaduse viimase kantsina, mida kangelane asub avastama. Tundmata ala kaardistamine on aga ühtlasi seotud võimu ja põlisasukate eluviisi muutustega. Sealse representatsioon on tihti suursugune, kuid ülevus ei mahu kaadrisse ning kipub alla neelama kompleksemad käsitlused. Praegusel ajal on Arktika peamiselt teadlaste ja jääkarukruiiside pärusmaa, kliima jätkuval soojenemisel aga avanevad uued koridorid transpordiks ning võimalused maavarade ammutamiseks. Arktika, mis on ühest küljest nii romantiseeritud, ülev ja puutumatu, on samuti erakordselt habras ja haavatav kliimamuutuste mõjude suhtes.

Taavi Suisalu sünteesib miniatuurseid utoopiaid, mis ilmnevad tehnilises, metafoorses ja poeetilises plaanis. Ta on varasemalt lindistanud vulkaane ja mahakantud satelliite, loonud datafiktsioone, komponeerinud muruniidukitele, sidunud bioloogilisi ja digitaalseid ökosüsteeme ning küsinud inimese enesekuvandi järele tehisintellekti ajajärgul.

Kunstnik tänab toetuse eest Eesti Kultuurkapitali ja Põhja- ja Baltimaade kultuuri mobiilsusprogrammi ning võimaluse eest Arktikas töötada residentuuri The Arctic Circle, selle giide Sarah Gerats, Tuomas Kauko, Kelsey, Lisa ning pardal olnud kunstnikke. Näituse ellu kutsumisel olid abiks Anne Hemkendreis, Jan Kaus, Johannes Säre, Villem Säre, Kadri Toom jt.