Täna

“[ 2 | 2 ] mäng on töö”
Reimo Võsa-Tangsoo ja Martin Buschmann

7.09 – 2.10


Näitusel on võimalik kogeda kolme tööd, mis kõik tegelevad mängimisega ning vaatlevad mängimise/mängu erinevaid aspekte. Martin Buschmanni teos keskendub nähtusele, kus arvutimäng simuleerib üht kindlat tööd (rekka juhtimine), tehes seda võimaluste piires ülimalt realistlikult. Mängus oli autoril võimalik sõita läbi Eesti olulisemate inimasustuse sõlmpunktide, vaatamata asjaolule, et päriselus tal juhtimisõigust ei ole ning jäädvustada oma teekonda kasutades fotograafilisi töövahendeid. Tema teose kogemiseks võib kasutada saalis olevat tahvelarvutit või laadida alla Overly rakendus enda nutiseadmesse. Reimo Võsa-Tangsoolt on kaks teost. Mõlema teose keskmeks on teatav üldistus või lihtsustus, mis kaasneb mänguga. Videos keskendub ta reaalse elu ja arvutimängu maailma aja erinevale kulgemisele. Oma olemuselt on antud lihtsustus diametraalselt erinev ka simulatsioonist (mida vaatleb näiteks Buschmann), kuigi ka mängumaailmas eksisteerib teatav realismi püüd. Tema teine teos keskendub aga mängu haaravusele. Kuigi me ei näe mängijaid, siis ruumiliselt esitatud heli annab kogejale võimaluse mängu jälgida. Martin Buschmann (snd 1980) kaitses 2021. aastal magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemias õppekaval kaasaegne kunst, sellele eelnevalt on ta lõpetanud õpingud fotograafia osakonnas. Ta on tegelenud oma loomingus võrdsuse küsimuste uurimisega, kuigi viimastel aegadel on ta fookuses fotograafia lahtimõtestamine ning kasutamine virtuaalsetes keskkondades. Tal on olnud isikunäituseid nii Draakoni galeriis kui galeriis Positiiv. Tema viimaste projektidena võiks esile tuua “Kitsas maailm” ja “Dok.Foto 2020”. Tema artikleid on avaldatud ajakirjas Positiiv ja nädalalehes Sirp. Reimo Võsa-Tangsoo (snd 1976) kaitses 2011. aastal magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonnas ning töötab samas 2003. aastast saati. Tema loomingu keskmes on tihti interaktsioon, poliitika ning küsimus reaaluse/virtuaalsuse omavahleise suhte kohta. Tal on olnud rida isikunäituseid Tallinnas, Tartus ja Greifswaldis, Saksamaal. Viimaste projektidena võiks esile tuua “[ 1 \| 2 ],” "Vahetu vaevatasu," "Test System 1.1 / Siin pole midagi vaadata," "Nostalgia / ihad" ja "...Tabada tuuma ja põrgusse tagajärjed..." Näitust toetab Eesti Kultuurkapital ––– Lähtudes Johan Huizinga mõttekäikudest võib mängu kokkuvõtvalt kirjeldada järgmiste omadustega: Mäng on vabatahtlik tegevus, mis seisab väljaspool “tavalist”/”tõelist” ja ei ole “tõsine asi”. Sellele vaatamata on mängijad mängust täielikult haaratud. Mäng ei ole seotud materjaalse kasuga. Mängul on ajalised ja ruumilised piirid, sel on sätestatud reeglid ja seda mängitakse korra kohaselt. Mäng loob võimalusi sotsiaalseteks situatsioonideks ning selle käigus võivad tekkida grupid, mida ümbritseb tihti salapära. Tema poolt pakutud mängu defineerivad elemendid peaks olema (ja tõenäoliselt ongi) kehtivad sõltumata mängu liigist. Arvuti-/videomäng peaks alluma samadele reeglitele, kui kull, male, reis ümber maailma, jalgpall või ükskõik milline mäng, mida me oleme traditsiooniliselt harjunud mänguks pidama. Samas võiks sellest kirjeldusest järeldada, et mäng on midagi väga erinevat näiteks tööst. Kuigi mõlemal on teatud sarnasusi, on kasu saamise aspekt ehk kõige selgem erinevus.. Üks võimalik probleem tekib kaasaegses olukorras just selle kasusaamise mõttekäiguga. On rida mänge, mida mängitakse professionaalselt – professionaalses spordis tehakse järjepidevalt tööd selle nimel, et olla antud mängus parem, tulu teenitakse ainuüksi turniiril teatud tulemuse saavutamise eest; osa kaardimänge kategoriseeritakse hasartmängudena, kus inimesed võivad võita (või kaotada) suuri summasid jne. Ka arvutimängude puhul on sarnane tööstus täiesti olemas ning on inimesi, kes mängivad üht või teist arvutimängu professionaalsel tasemel. Selline situatsioon tundub selge ja arusaadav ning antud kontekstis võib-olla ei peaks enam rääkima mängust mängu pärast vaid mängust kui omalaadi tööst. Kuid mängides saab raha teenida ka teisiti – on sisuloojad, kelle voogedastatud mängusessioonid toovad ekraanide ette tuhandeid vaatajaid ning kus tasustamine võib olla otsene (kanal maksab mängijale) või kaudne (mudeleid on palju ja erinevaid). See on kummaline hämarala, kus me ei saa enam veendunult väita, et seda või teist mängu mängitakse tööna, samal ajal kui seda mängimist tarbitakse meelelahutusena. On ka rida mänge, kus mängijate loodud või saadud digitaalseid vahendeid on võimalik osta-müüa. Seni kuni see toimub mängusisese raha eest võib öelda, et tegu on mänguga. Kui aga omanikku hakkab vahetama päris raha, tekib taas küsimus, kas tegu on veel mänguga? Ja siis on erinevate (töö)situatsioonide mängustamine (gamification), millel meelsasti hetkel ei peatuks. On üks mängule iseloomulik aspekt, mis tuleb ka välja Huizinga arutlusest – see on reaalsuse küsimus. Mäng ei ole päris, mängija siseneb mängu-reaalsusesse ning võtab omaks tinglikuse, mis teda ümbritseb. See tinglikkus on enamasti osa või tuleneb “mänguväljast” ning reeglitest. See tinglikus ei sega mängijat. Võib öelda, et on olukordi, kus tinglikus aitab mängijal saada mängu haaratud ning liigne realism võib tekitades võõristust mängija mängust “välja heita”. Arvutimängude juures on see eriliselt märgatav, kui liigse realismipüüde tulemuseks võib olla õõvaoru (Uncanny valley) kogemus . Rääkides tööst ja mängust võrdluses, siis reaalsuste erinevuses on midagi fundamentaalset. Tuues näiteks veoauto juhtimise, siis arvutimängus võib sinu ebaadekvaatsest sõidust sõltuda lõplik skoor, pärismaailmas on reeglite eiramisel oluliselt tõsisemad tagajärjed. Reimo Võsa-Tangsoo “[ 2 \| 2 ] play is work” In this exhibition, it is possible to experience three works, all of which deal with playing and observe different aspects of playing or a game. Martin Buschmann's work focuses on the phenomenon where a computer game simulates a specific job (driving a truck), doing it as realistically as possible. In the game, the author was able to drive through the most important hubs of human settlement in Estonia, despite the fact that in real life he does not have the right to drive, and to capture his journey using photographic tools. To experience his work, visitors can use a tablet in the exhibition hall or download the Overly app to their smart device. There are two works by Reimo Võsa-Tangsoo. Both works focus on a certain abstraction or simplification that comes with the game. In the video, he focuses on the different passage of time in real life and in the computer game world. In its essence, this simplification is also diametrically different from simulation (which Buschmann observes, for example), although there is also a certain attempt at realism in the gameworld. However, his second piece focuses on the immersiveness of the game. Although we cannot see the players, the spatial audio gives the experiencer the opportunity to observe the game. Martin Buschmann (b. 1980) received his master's degree in 2021 at the Estonian Academy of Arts in the curriculum of Contemporary Art. Before that he completed his studies in the department of Photography. He has been engaged in researching issues of equality in his work, although lately his focus has been on the interpretation of photography and its use in virtual environments. He has had personal exhibitions in Draakon Gallery and Positiiv gallery. His latest projects could be highlighted as "Narrow World" and "Dok.Photo 2020". His articles have been published in the magazine Positiiv and the weekly newspaper Sirp. Reimo Võsa-Tangsoo (b. 1976) received his master's degree in the photography department of the Estonian Academy of Arts in 2011 and has been working there since 2003. The focus of his art is often interaction, politics and the question of the relationship between reality and virtuality. He has had a series of solo exhibitions in Tallinn, Tartu and Greifswald, Germany. The latest projects could be highlighted as “[ 1 \| 2 ],” “Immediate Gratification,” “Test System 1.1 / There’s Nothing to See Here,” “Nostalgia / Desires,” and “…As Close to the Bone as I Could Get, and to Hell with the Consequences…” The exhibition is supported by the Estonian Cultural Foundation ––– Based on the thoughts of Johan Huizinga, the game can be summarised with the following characteristics: Play is a voluntary activity that stands outside the "normal"/"real" and is not a "serious thing". Despite this, players are completely absorbed in the game. The game is not about material gain. The game has temporal and spatial boundaries, has set rules and is played in orderly fashion. The game creates opportunities for social situations and in the process groups can form, which are often surrounded by mystery. The defining elements of the game he proposed should be (and probably are) valid regardless of the type of game. A computer/video game should be subject to the same rules as tag, chess, snakes and ladders, soccer, or whatever game we are traditionally used to think of as a game. At the same time, one could conclude from this description that play is something very different from work for example. While both have certain similarities, the benefit aspect is perhaps the most obvious difference. One possible problem arises in the modern situation precisely with this line of thought of benefiting. There are a number of games that are played professionally - it’s crucial to work consistently to get better at game. In professional sports, income is earned just for achieving a certain result in a tournament. Some card games are categorised as games of chance where people can win (or lose) large sums, etc. In the case of computer games a similar industry exists and there are people who play one or another computer game at a professional level. Such a situation seems clear and understandable, and in this context, perhaps we should no longer talk about the game for the sake of the game, but about the game as a kind of work. But there is another way to earn money while playing - there are content creators whose streamed gaming sessions bring thousands of viewers to their screens, and where payment can be direct (the channel pays the player) or indirect (there are many and different models). It's a strange twilight zone where we can no longer confidently claim that this or that game is played as work, while that playing is consumed as entertainment. There are also a number of games where digital assets created or obtained by players can be bought and sold. As long as it's done for in-game money, it's still a game. But when real money starts changing hands, the question arises again, is it still a game? And then there is the gamification of various (work) situations, which I would not like to stop at the moment. There is one characteristic aspect of the game that also emerges from Huizinga's discussion - it is a matter of reality. The game is not real, the player enters the game-reality and accepts the abstraction that surrounds him. This abstraction and simplification is mostly a part of or results from the "playing field" and the rules. This simplification does not trouble the player. It can be said that there are situations where simplification helps the player to get involved in the game, and excessive realism can "throw" the player out of the game. This is especially noticeable in computer games, where excessive efforts at realism can result in experiencing an uncanny valley. When talking about work and play in comparison, there is something fundamental about the difference between the realities. Taking driving a truck as an example, in a computer game the final score may depend on your inadequate driving, in the real world, disobeying the rules has much more serious consequences. Reimo Võsa-Tangsoo

Näitusel on võimalik kogeda kolme tööd, mis kõik tegelevad mängimisega ning vaatlevad mängimise/mängu erinevaid aspekte. Martin Buschmanni teos keskendub nähtusele, kus arvutimäng simuleerib üht kindlat tööd (rekka juhtimine), tehes seda võimaluste piires ülimalt realistlikult. Mängus oli autoril võimalik sõita läbi Eesti olulisemate inimasustuse sõlmpunktide, vaatamata asjaolule, et päriselus tal juhtimisõigust ei ole ning jäädvustada oma teekonda kasutades fotograafilisi töövahendeid. Tema teose kogemiseks võib kasutada saalis olevat tahvelarvutit või laadida alla Overly rakendus enda nutiseadmesse. Reimo Võsa-Tangsoolt on kaks teost. Mõlema teose keskmeks on teatav üldistus või lihtsustus, mis kaasneb mänguga. Videos keskendub ta reaalse elu ja arvutimängu maailma aja erinevale kulgemisele. Oma olemuselt on antud lihtsustus diametraalselt erinev ka simulatsioonist (mida vaatleb näiteks Buschmann), kuigi ka mängumaailmas eksisteerib teatav realismi püüd. Tema teine teos keskendub aga mängu haaravusele. Kuigi me ei näe mängijaid, siis ruumiliselt esitatud heli annab kogejale võimaluse mängu jälgida.
Martin Buschmann (snd 1980) kaitses 2021. aastal magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemias õppekaval kaasaegne kunst, sellele eelnevalt on ta lõpetanud õpingud fotograafia osakonnas. Ta on tegelenud oma loomingus võrdsuse küsimuste uurimisega, kuigi viimastel aegadel on ta fookuses fotograafia lahtimõtestamine ning kasutamine virtuaalsetes keskkondades. Tal on olnud isikunäituseid nii Draakoni galeriis kui galeriis Positiiv. Tema viimaste projektidena võiks esile tuua “Kitsas maailm” ja “Dok.Foto 2020”. Tema artikleid on avaldatud ajakirjas Positiiv ja nädalalehes Sirp.
Reimo Võsa-Tangsoo (snd 1976) kaitses 2011. aastal magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonnas ning töötab samas 2003. aastast saati. Tema loomingu keskmes on tihti interaktsioon, poliitika ning küsimus reaaluse/virtuaalsuse omavahleise suhte kohta. Tal on olnud rida isikunäituseid Tallinnas, Tartus ja Greifswaldis, Saksamaal. Viimaste projektidena võiks esile tuua “[ 1 | 2 ],” "Vahetu vaevatasu," "Test System 1.1 / Siin pole midagi vaadata," "Nostalgia / ihad" ja "...Tabada tuuma ja põrgusse tagajärjed..."

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital
–––
Lähtudes Johan Huizinga mõttekäikudest võib mängu kokkuvõtvalt kirjeldada järgmiste omadustega:
Mäng on vabatahtlik tegevus, mis seisab väljaspool “tavalist”/”tõelist” ja ei ole “tõsine asi”.
Sellele vaatamata on mängijad mängust täielikult haaratud.
Mäng ei ole seotud materjaalse kasuga.
Mängul on ajalised ja ruumilised piirid, sel on sätestatud reeglid ja seda mängitakse korra kohaselt.
Mäng loob võimalusi sotsiaalseteks situatsioonideks ning selle käigus võivad tekkida grupid, mida ümbritseb tihti salapära.
Tema poolt pakutud mängu defineerivad elemendid peaks olema (ja tõenäoliselt ongi) kehtivad sõltumata mängu liigist. Arvuti-/videomäng peaks alluma samadele reeglitele, kui kull, male, reis ümber maailma, jalgpall või ükskõik milline mäng, mida me oleme traditsiooniliselt harjunud mänguks pidama. Samas võiks sellest kirjeldusest järeldada, et mäng on midagi väga erinevat näiteks tööst. Kuigi mõlemal on teatud sarnasusi, on kasu saamise aspekt ehk kõige selgem erinevus..
            Üks võimalik probleem tekib kaasaegses olukorras just selle kasusaamise mõttekäiguga. On rida mänge, mida mängitakse professionaalselt – professionaalses spordis tehakse järjepidevalt tööd selle nimel, et olla antud mängus parem, tulu teenitakse ainuüksi turniiril teatud tulemuse saavutamise eest; osa kaardimänge kategoriseeritakse hasartmängudena, kus inimesed võivad võita (või kaotada) suuri summasid jne. Ka arvutimängude puhul on sarnane tööstus täiesti olemas ning on inimesi, kes mängivad üht või teist arvutimängu professionaalsel tasemel. Selline situatsioon tundub selge ja arusaadav ning antud kontekstis võib-olla ei peaks enam rääkima mängust mängu pärast vaid mängust kui omalaadi tööst.
            Kuid mängides saab raha teenida ka teisiti – on sisuloojad, kelle voogedastatud mängusessioonid toovad ekraanide ette tuhandeid vaatajaid ning kus tasustamine võib olla otsene (kanal maksab mängijale) või kaudne (mudeleid on palju ja erinevaid). See on kummaline hämarala, kus me ei saa enam veendunult väita, et seda või teist mängu mängitakse tööna, samal ajal kui seda mängimist tarbitakse meelelahutusena. On ka rida mänge, kus mängijate loodud või saadud digitaalseid vahendeid on võimalik osta-müüa. Seni kuni see toimub mängusisese raha eest võib öelda, et tegu on mänguga. Kui aga omanikku hakkab vahetama päris raha, tekib taas küsimus, kas tegu on veel mänguga? Ja siis on erinevate (töö)situatsioonide mängustamine (gamification), millel meelsasti hetkel ei peatuks.
            On üks mängule iseloomulik aspekt, mis tuleb ka välja Huizinga arutlusest – see on reaalsuse küsimus. Mäng ei ole päris, mängija siseneb mängu-reaalsusesse ning võtab omaks tinglikuse, mis teda ümbritseb. See tinglikkus on enamasti osa või tuleneb “mänguväljast” ning reeglitest. See tinglikus ei sega mängijat. Võib öelda, et on olukordi, kus tinglikus aitab mängijal saada mängu haaratud ning liigne realism võib tekitades võõristust mängija mängust “välja heita”. Arvutimängude juures on see eriliselt märgatav, kui liigse realismipüüde tulemuseks võib olla õõvaoru (Uncanny valley) kogemus . Rääkides tööst ja mängust võrdluses, siis reaalsuste erinevuses on midagi fundamentaalset. Tuues näiteks veoauto juhtimise, siis arvutimängus võib sinu ebaadekvaatsest sõidust sõltuda lõplik skoor, pärismaailmas on reeglite eiramisel oluliselt tõsisemad tagajärjed.

Reimo Võsa-Tangsoo

“[ 2 | 2 ] play is work”

In this exhibition, it is possible to experience three works, all of which deal with playing and observe different aspects of playing or a game. Martin Buschmann's work focuses on the phenomenon where a computer game simulates a specific job (driving a truck), doing it as realistically as possible. In the game, the author was able to drive through the most important hubs of human settlement in Estonia, despite the fact that in real life he does not have the right to drive, and to capture his journey using photographic tools. To experience his work, visitors can use a tablet in the exhibition hall or download the Overly app to their smart device. There are two works by Reimo Võsa-Tangsoo. Both works focus on a certain abstraction or simplification that comes with the game. In the video, he focuses on the different passage of time in real life and in the computer game world. In its essence, this simplification is also diametrically different from simulation (which Buschmann observes, for example), although there is also a certain attempt at realism in the gameworld. However, his second piece focuses on the immersiveness of the game. Although we cannot see the players, the spatial audio gives the experiencer the opportunity to observe the game.
Martin Buschmann (b. 1980) received his master's degree in 2021 at the Estonian Academy of Arts in the curriculum of Contemporary Art. Before that he completed his studies in the department of Photography. He has been engaged in researching issues of equality in his work, although lately his focus has been on the interpretation of photography and its use in virtual environments. He has had personal exhibitions in Draakon Gallery and Positiiv gallery. His latest projects could be highlighted as "Narrow World" and "Dok.Photo 2020". His articles have been published in the magazine Positiiv and the weekly newspaper Sirp.
Reimo Võsa-Tangsoo (b. 1976) received his master's degree in the photography department of the Estonian Academy of Arts in 2011 and has been working there since 2003. The focus of his art is often interaction, politics and the question of the relationship between reality and virtuality. He has had a series of solo exhibitions in Tallinn, Tartu and Greifswald, Germany. The latest projects could be highlighted as “[ 1 | 2 ],” “Immediate Gratification,” “Test System 1.1 / There’s Nothing to See Here,” “Nostalgia / Desires,” and “…As Close to the Bone as I Could Get, and to Hell with the Consequences…”
The exhibition is supported by the Estonian Cultural Foundation
–––
Based on the thoughts of Johan Huizinga, the game can be summarised with the following characteristics:
Play is a voluntary activity that stands outside the "normal"/"real" and is not a "serious thing".
Despite this, players are completely absorbed in the game.
The game is not about material gain.
The game has temporal and spatial boundaries, has set rules and is played in orderly fashion.
The game creates opportunities for social situations and in the process groups can form, which are often surrounded by mystery.
The defining elements of the game he proposed should be (and probably are) valid regardless of the type of game. A computer/video game should be subject to the same rules as tag, chess, snakes and ladders, soccer, or whatever game we are traditionally used to think of as a game. At the same time, one could conclude from this description that play is something very different from work for example. While both have certain similarities, the benefit aspect is perhaps the most obvious difference.
One possible problem arises in the modern situation precisely with this line of thought of benefiting. There are a number of games that are played professionally - it’s crucial to work consistently to get better at game. In professional sports, income is earned just for achieving a certain result in a tournament. Some card games are categorised as games of chance where people can win (or lose) large sums, etc. In the case of computer games a similar industry exists and there are people who play one or another computer game at a professional level. Such a situation seems clear and understandable, and in this context, perhaps we should no longer talk about the game for the sake of the game, but about the game as a kind of work.
But there is another way to earn money while playing - there are content creators whose streamed gaming sessions bring thousands of viewers to their screens, and where payment can be direct (the channel pays the player) or indirect (there are many and different models). It's a strange twilight zone where we can no longer confidently claim that this or that game is played as work, while that playing is consumed as entertainment. There are also a number of games where digital assets created or obtained by players can be bought and sold. As long as it's done for in-game money, it's still a game. But when real money starts changing hands, the question arises again, is it still a game? And then there is the gamification of various (work) situations, which I would not like to stop at the moment.
There is one characteristic aspect of the game that also emerges from Huizinga's discussion - it is a matter of reality. The game is not real, the player enters the game-reality and accepts the abstraction that surrounds him. This abstraction and simplification is mostly a part of or results from the "playing field" and the rules. This simplification does not trouble the player. It can be said that there are situations where simplification helps the player to get involved in the game, and excessive realism can "throw" the player out of the game. This is especially noticeable in computer games, where excessive efforts at realism can result in experiencing an uncanny valley. When talking about work and play in comparison, there is something fundamental about the difference between the realities. Taking driving a truck as an example, in a computer game the final score may depend on your inadequate driving, in the real world, disobeying the rules has much more serious consequences.

Reimo Võsa-Tangsoo