Tiiu Pallo-Vaigu näitus Haapsalu Linnagaleriis annab pildi kunstniku viimase kolme aasta loomingust. Kaasatud on siiski ka paar vanemat, väikeseformaadilist tööd. Pika maalijastaaziga Pallo-Vaik on näide vitaalsusest ja järjekindlusest. Ta ei tõtta kaasa kiirestivahelduvate kunstihoovustega, vaid keskendub endiselt mitmekesise maalipinna uurimisele. Kasutades sagedast värvikihtide pesemist ja korduvat katmist, erinevaid faktuure ja materjale, saavutab ta omanäolise väreluse ja peene, nüansirikka värvikoosluse. Eriti hästi ärkavad need omadused tööle maalil "Perepilt".Tiiu Pallo-Vaigu näitus Haapsalu Linnagaleriis annab pildi kunstniku viimase kolme aasta loomingust.
Kaasatud on siiski ka paar vanemat, väikeseformaadilist tööd. Pika maalijastaaziga Pallo-Vaik on näide vitaalsusest ja järjekindlusest.Ta ei tõtta kaasa kiirestivahelduvate kunstihoovustega, vaid keskendub endiselt mitmekesise maalipinna uurimisele. Kasutades sagedast värvikihtide pesemist ja korduvat katmist, erinevaid faktuure ja materjale, saavutab ta omanäolise väreluse ja peene, nüansirikka värvikoosluse. Eriti hästi ärkavad need omadused tööle maalil "Perepilt".Sel näitusel ainus figuratiivne kompositsioon tekitab enda ümber hästi tajutava ruumi. Naiselik, õrn ja tundlik. (naiselik ja mehelik on muide olemas. Feministid....) Kaasa mängib ka maali teema. Seda tuleb pidada üheks silmapaistvamaks maaliks konkreetses ekspositsioonis. Kas selle pärast, et taas nõuab
"ametlik" kunstiruum figuure ja äratuntavat kujutist.Kui nii, siis suudab Pallo-Vaik seda nõuet järgida, minetamata talle omast käsitlust. "Perepilt" kätkeb endas kõiki neid tunnuseid, mis heale maalile omased. Selles on intiimsust, valgust. Võib korraks unustada mõiste kunst ja lihtsalt vaadata.Ülejäänud maalid sisaldavad kunstniku nägemusi maastikest. Samuti meisterlik teostus, kuid "Perepilt" kaalub need miskipärast üle.
Ehk jääb ekspressioon Alpi mägedest võõraks mulle võõraks ja seega minetab selle osa tundest, mida sisimas otsin. Ehk on emotsioon maastikest erinev. Või on "Perepilt" niipalju sugestiivsem ja inimlikum. Käimasolevate suurprojektide, Kunstihoones "Reaalne Reaalsus" ja Rakveres toimunud "Kananahk", taustal võib ehk tekkida tunne, et Haapsalus toimuval näitusel jääb vajaka suurejoonelisusest. Olulisusest. Peab siiski tunnistama, et ühe kunstniku isiknäitus töötab jõulisemalt. Just tunnetuslikus mõõtmes.
Suurprojektide puhul sõltub liiga palju sellest, kes on sinu "naaber", või millises järjestuses esitatakse sinu looming.Maalide puhul võib kujundus eksponeerida vaid paari tööd. Alati on parema valgustusega, suurema distantsiga ja parema perspektiiviga seinu. Samuti sõltub maali vaadatavus domineerivast meeleolust, või teemadest. Video ja performansi puhul võib määravaks saada kasvõi aeg.i. Kas vaatajal jätkub kannatust ja vastuvõtlikust näiteks kaheksa tundi järjest. Või näiteks, et kas see masinavärk töötab hetkel. Seega ei peaks väikesi näitusi sugugi väheoluliseks pidama. Näituse kvaliteet võib sõltuda kasvõi galeriist, valgustusest. Elutempost. Millest iganes. Kui palju on Eestis aga selliseid kunstigurmaane, kes viitsivad käia sama väljapanekut vaatamas eri tingimustes, see on juba iseas

A Kruusing
fotod A. Tarmula