05. märtsil avati Haapsalu Linnagaleriis kahe noore kunstniku, Ramon Tohveri ja Andres Väiko näitus. Mőlemal noorel mehel on Haapsalu Kunstikooli taust. Üks neist, Andres, őpib Haapsalu Gümnaasiumis lőpuklassis ja teine, Ramon, Vana- Vigala Tehnika ja Teeninduskoolis sepatöö erialal 2. kursusel. Seega tegemist nö. verisulis kunstnikega. Nende soov näitust teha tekitas minus esimesel hetkel kahtluse ja soovi ei öelda, kuna galerii suunitlus on ennekőike professionaalse kunsti keskne. Interneti teel saabunud pildikesed maalidest sisendasid veidike rohkem usku. Tulles näitust ülesse panema, leidsin eest juba kujundatud ja suurtest (2m) őlimaalidest koosneva ekspositsiooni, mis annaks korraliku hoobi suure hulga EESTI MAALIJATE LIIDU LIIKMETE egole, pannes nad mőtlema asjaolule, et ninanokkimise ja pallatsemise asemel peaks keskenduma millelegi olulisemale. Näiteks kunstile. Igatahes vőib publik rahulikult vaadata kőiki töid, ilma, et peaks igavusest ohkima ja piinlikkuse käes vaevlema.
Oma töödel tegelevad kunstnikud ilmselt mmmm sellega, millega sellises vanuses inimesed ikka oma mőtetes. Mőlemates töödes on noortele pea kohustusliku sürrealismi ja absurdi. Samuti, kuna tegemist on poistega, ei puudu siin pained vastassoo suhtes. Andres Väiko on sellele lisaks sooritanud ekspeditsiooni ka nägude maastikul, mis jäävad tehniliselt küll alla Ilmar Kruusamäe sarnastele maalidele, aga viimane ei esine ammu enam noorteliigas. Väiko tööde tehnikat vaadates libises mőte hoopis Murka ja Saadoja varasematele töödele. Kannatlik ja pedantne pntslitöö saavutab oma tipu maalil, kus kujutatud suurt kärbest koos lösutava "subkulturistist" tibiga. (Maalidel puuduvad nimed, mis jätab vaataja ajutegevusele autorite sőnul rohkem ruumi). Ramon Tohver on ilmselt kärsitum, aga kompenseerib tehnilised apsakad puhta jőuga. Pulbitsev energia tema töödes vőikski olla vőtmeks edaspidistes katsetustes. Kas ütleks midagi halvasti ka? Ei ütle! Minge vaadake ise! Käsitsi teostatud kunst ei kuulu vahendamisele interneti kaudu. Allpool saate lugeda ka autorite eneste seisukohta.
Agur Kruusing

Oleme maalinud visuaalseid ballaade, oode ja sonette pőhimőttel, et kőik mida teeme, esitab oma loo vaatajale ise, et iga maal ja objekt sellel on vőimeline rääkima, laulma vői tantsima oma enda visuaalset jutustust, eeldusel
muidugi, et vastuvőtja suudab oma silmadega piisavalt tähelepanelikult "kuulata". Osalt on näitusel tegu tsitaatidega "kaunitari ja koletise" loost, kus mőlemasse rolli asetatud objektid ja karakterid esitavad ebarutiinse aktsendiga aariaid argipäevaooperitest. Teisalt on lähenetud inimnäole, kui maastikule, kus vastavalt ilmele ja iseloomule on vőimalik eristada peamisi kliimavöötmeid ja nende taimkattetüüpe. Portree maastikumaalina
on kui kadunud lüli horoskoobi ja ilmateate vahel, mida teadlased on kaua otsinud.
Andres Väiko